Ema on häiritud: lapsehoidja ninnunännutab last ja räägib temaga pudikeeles

Foto: Benis Arapovic / PantherMedia / Scanpix

«Mul on 4aastane tütar ja nüüd 2 kuud on meil olnud lapsehoidja. Ta saab muidu väga hästi hakkama, mingeid probleeme ei ole olnud. Mind aga õudselt häirib see, et ta ninnunännutab tüdrukut ja kasutab pool-pudikeelt,» kurdab lapsevanem Perekeksus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Ma ise arvan, et see ei ole õige. Loomulikult võib last kiita, aga mitte nii, et oh sa oled nii tubli ja armas ja osav – ja seda terve päev läbi. Isegi siis kui tüdruk mingi käki kokku keerab, ütleb, et oi, sa oled ju nii armas, ära nii tee...

Ma ei julge talle öelda, et ta kõnepruuk on häiriv, sest raske on leida head lapsehoidjat ja ma kardan, et ta solvub. Kas kellelgi on veel sellelaadseid kogemusi, mida teha?»

Vastab Gordoni perekooli nõustaja:

«Kui tegemist on käitumisega, mis mind häirib, tuleks mõelda: kas see konkreetne käitumine ei meeldi mulle, aga ma saan sellest üle (ma ei tee midagi) või see käitumine tõsiselt häirib mind ja mul on väga raske sellega leppida (midagi peaks tegema).

Viimasel juhul tuleks kindlasti teema üles võtta, kuna väga raske on mitte väljendada oma meelepaha, kui see meis tegelikult on olemas. Suur osa meie suhtlemisest on mitteverbaalne. Meie tunded peegelduvad meie käitumises, isegi kui me seda ei taha. Sealjuures teine inimene tegelikult ei tea, mis see on, mis meid häirib või see, mis meile meeldib, kui me seda kuuldavaks ei tee!

Kindlasti ei ole selline jutuajamine lihtsate killast! Palju oleneb viisist, kuidas teise inimesega rääkida. Kellelegi ei meeldi ju kui teda kritiseeritakse ja tavaliselt reageeritakse kriitikale kas enesekaitse või rünnakuga. Peaaegu alati saab sellisel juhul suhe kannatada. Seda me ju ei soovi. Kui aga rääkida mittesüüdistaval moel ja kuulata ka teist osapoolt, siis enamasti ei tunne ta seda rünnakuna.

Antud juhul võiks proovida mina-sõnumi kasutamist: «Mul on mure, millest ma tahaksin sinuga natuke rääkida. Olen pannud tähele, et sa räägid lapsega vahel pudikeeles. Ma kardan, et sellisel viisil rääkimine võib pärssida lapse keelelist arengut… Kuidas sulle see tundub, mida võiksime antud olukorras teha?» Seejärel tuleks ära kuulata ka lapsehoidja. Ja vajadusel saata uuesti mina-sõnum. Sellisel juhul ei jää inimesele halba maiku, tegemist ei ole süüdistusega, vaid sooviga olukord lahendada.»