Ilves: sooline võrdsus ei tähenda, et mehed on naised ja naised on mehed

President Toomas Hendrik Ilves ametivannet andmas Foto: Raigo Pajula

Postimees avaldab president Toomas Hendrik Ilvese kõne Eesti Naisüliõpilaste Seltsi 100. juubeliaastapäeva aktusel.

Mul on suur rõõm ja au õnnitleda Eesti vanimat akadeemilist naisorganisatsiooni tema saja-aastaseks saamise puhul.

See on eriline au just põhjusel, et ENÜS loodi selleks, et naised saaksid võrdselt meestega, meeste kõrval Tartu Ülikoolis õppida.

Täna tundub lausa uskumatuna, et sada aastat tagasi oli naistel keelatud akadeemiliselt organiseeruda ning vaid mõni aasta varem oli rektori vastu algatatud kriminaalasi põhjusel, et ta lubas naistel vabakuulajatena ülikooli töös osaleda.

 Märgi Eesti ajakirjanduse muutumise kohta leidsin teie koduleheküljelt, tsiteerin:

ning veel 1916. aastalgi, kui «Postimehes» ilmus Eesti Naisüliõpilaste Seltsi liikme Marie Tederi kirjutis haritud naise tähtsusest perekonnas ja riigis, avaldas ajaleht omalt poolt kurjustava järelsõna niisuguse vaatenurga kohta ja hoiatas tulevasi emasid ja perenaisi sellele hukatuse teele astumast.

Jah, sada aastat hiljem on naised organiseeritud, saavad kõrgharidust Tartu Ülikoolist, ent mõnes asjas kehtib ikka plus ca change, plus c’est la meme chose.

Võrdsete õiguste küsimus pole maailma mõistlikumas osas juba pea terve sajandi vältel olnud seisuste vaheline küsimus. Ent see tähendas vaid uute eraldusjoonte avastamist ja nende teadvustamist.

Sada aastat tagasi hakkasid Eesti naised, teie eelkäijad, sõnastama soolise võrdõiguslikkuse teemasid.

Nad pidasid loomulikuks, et ka naised väärivad võrdset kohtlemist ja õigust saada meestega võrdsel tasemel haridust.

Pole kahtlust, et akadeemilises sfääris saab sajandi jooksul saavutatud edu nimetada mitte ainult õigluse taastamiseks, vaid lausa pööraseks.

Aastal 2000 ületas doktorantuuris õppivate naiste hulk esmakordselt ajaloos meeste oma ja praeguseks on vahe kärisenud pooleteisekordseks.

Statistikaameti andmetel võeti Eesti ülikoolides doktoriõppesse 1995. aastal 100 meest ja 96 naist, eelmisel aastal aga 252 meest ja 322 naist.

Kui 1996. aastal väitles end doktoriks 23 meest ja vaid 3 naist, siis mullu jäi värskete doktorikraadide seis 92:83 naiste kasuks.

Kokku õppis eelmisel aastal Eestis doktoriõppes umbes 1200 meest 1700 naise vastu.

Nagu ikka, saab statistikat vastavalt vajadusele lõigata, väänata ja tõlgendada. Nii näiteks võib öelda, et hoolimata suuremast õppijate hulgast, on doktorikraadiga pärjat naiste koguhulk väiksem kui meeste seas.

Sellest võiks ju teha seksistliku järelduse naiste väiksemast akadeemilisest võimekusest kõige kõrgemal mõttetöö tasemel.

See väide oleks muidugi eriti meelevaldne, sest nii jäävad arvesse võtmata kõik taustategurid, mis doktorantuuris õppimist soodustada või takistada võivad.

Konsekventsuse huvides märgin, et ega me võta arvesse ka neid tegureid, mis ülikoolidiplomi saanute soolise tasakaalu kõvasti naiste kasuks on kallutanud.

Ja samamoodi on meelevaldne võrrelda praeguste noorte doktoriastme õppurite soolisi proportsioone näiteks professorikohtade täitjate suhtega ülikoolides.

Lihtne tõde on see, et kõik muutused inimühiskonnas võtavad aega ning statistiline tõde lohiseb alati kõige sabas.

Selleks, et statistika näitaks õigesti soolise tasakaalu muutust akadeemias, peab see muutumine saama rahus toimuda mitukümmend aastat.

Lihtsalt piltlikustamiseks, vähimagi varjatud tagamõtteta võib tuua näite, et kui ENÜS miskipärast otsustaks hakata vastu võtma ka meesliikmeid, siis uue tasakaaluseisundi saavutamiseks, eeldusel, et nii mõnigi vilistlane võib vabalt saja-aastaseks ja vanemaks elada, kulub julgelt 80 aastat.

See oleks kõigile asjaosalistele päris pikk, ja kui mitte muserdav, siis keeruline üleminekuperiood ikka. Statistikud saaksid aga sellele vaatamata pea kohe võimaluse märkida, et seltsi sooline tasakaal on lubamatu jõuga naiste poole kaldu.

Või kui tuua näide otse akadeemiast, siis Eesti Teaduste Akadeemiasse ei ole vähemalt mõõdetaval kujul me värske vabadusepõlve muutused üldsegi jõudnud.

Teaduste Akadeemia on endiselt vanade meeste organisatsioon, kus ühe naise kohta tuleb liikmeskonnas 32 meest. Täpsemalt, kokku kaks naist seal ongi.

Ennustan, et 25 aasta pärast tundub selline seis juba kujuteldamatu ning naised on oma õigustatud koha sisse võtnud. Sellistes kohtades pole võimalik aega kiiresti edasi kerida.

Muidugi ei lohuta protsesside aeglusele viitamine kedagi personaalselt. Ent vastab vähemalt osaliselt siiski küsimusele, et kuhu kaob naiste akadeemiline edu hilisemas faasis.

Meie praegused suhtarvud peegeldavad osaliselt veel okupatsiooniaegse niinimetatud nõukogude ühiskonna äärmiselt seksistlikke mängureegleid ja tagajärgi. Siiski ei või ka me tänast päeva mõõtvate indeksite mitterahuldavat väärtust ainult mineviku süüks ajada.

Võib kõhkluseta öelda, et hoolimata toredatest perepoliitilistest lahendustest Eestis, on eriti erasfääris naiste tagasitulek laste juurest tööellu raskendatud ja laste saamine tähendab paljude naiste jaoks sisuliselt piduri vajutamist professionaalseis väljavaateis ja arengus. Sealhulgas ka akadeemias.

Ja eeskätt peavad neid küsimusi esitama ja lahendustele mõtlema tänased noored, kes paranenud olukorrast veel ka ise võita saavad.

Sooline võrdsus ei tähenda, et mehed on naised ja naised on mehed. Soolise võrdsuse saabumise tunneb ära sellest, et teemat pole enam vaja keeles varasema rõhuga eristada.

Pole vaja enam rõhutatult rääkida ei nais- ega meespoliitikutest, nais- ega meesettevõtjatest, nais- ega meesõpetlastest, ehk mitte ka nais- ega meesüliõpilastest.

Mis paradoksaalselt viib koguni selleni, et tänase juubilari enda nimes võib kaduda algselt üliolulise soolise rõhuasetuse senine kaal.

Teatavasti tuuakse pingeridades ja aruannetes soolise ebavõrdsuse indikaatorina välja naiste puudumist või ülimat nappust Eesti poliitilises tipus.

Kui valitsuses istub 12ne mehe keskel 1 naine, siis võiks selle põhjuste üle mõtiskleda.

Ma ei välistaks lõpuni võimalust, et see on põhiosas naiste endi vabade valikute tagajärg.

Et poliitiline elu ongi midagi sellist, edevate alfaisaste omavahelise kukepoksi sarnast, mida naised parema alternatiivi olemasolul lihtsalt ei vali. Olgu või hirmust muutuda ise nende kukkede sarnaseks.

Kuid isegi kui see nii oleks, ja sõltumata oma kohast mingites edetabelites, peaksime me kõik olema sisuliselt mures.

Sest see tähendab muu kõrval ka meie inimressursi ebatõhusat rakendamist, see tähendab püramiidi aluse kitsendamist poole võrra koos vastavate keskpäraste tagajärgedega püramiidi tipus.

Ja sellisena on võrdsus või pigem selle nappus ühtviisi nii naiste kui ka meeste probleem.

Ebavõrdsus mõjutab negatiivselt mitte ainult ühiskonna hingeseisundit, vaid ka käegakatsutavamat – me majanduslikku olukorda ehk heaolu taset.

Sajand tagasi võis naisüliõpilasseltsi teke ja naiste kasvav ilmumine haritlaskonna ridadesse tunduda osana probleemist.

Täna on naiste võimalikult proportsionaalne esindatus kõigis ühiskonna elu vormides norm ja akadeemilised naised seega igal juhul oluline osa lahendusest.

Jõudu nende lahenduste otsimisel ja leidmisel.

Ja veelkord palju õnne suure juubeli puhul.

Vivat, cresceat, floreat ENÜS in aeternum.