Mees lasteaias: mõni laps ütleb mulle «tädi Veiko»

Foto: SCANPIX

Elva Õnneseene lasteaia liikumisõpetaja Veiko Haan kirjutab Õpetajate Lehes, et algul suhtusid meesõpetajasse «teistmoodi» nii lapsed kui kolleegid. Kuid ta leiab, et mehi võiks lasteaias rohkem tööl olla. 

Lõpetasin 2001. aastal Tartu ülikooli kehakultuuri teaduskonna ega oleks osanud arvatagi, et minust saab lasteaia liikumisõpetaja. Olin selleks ajaks olnud kolm aastat noorte jalgpallitreener ja ülikooli kõrvalt aasta jagu algklassidele kehalist kasvatust andnud.

Aasta varem oli tegevust alustanud FC Elva jalgpalliklubi, mille laiendades avasime grupi Elva Õnneseene lasteaias. Seal aga vajati parajasti ka liikumisõpetajat ning 2004. aastast olengi Õnneseenes liikumisõpetaja.

Raske algus

Pidin tööd alustades tõdema, et ülikoolilõpetajad on teoorias tugevad, aga praktika pool jääb nõrgaks. Eelkooliealiste liikumine oli ülikoolis valikaine ja vältas ainult pool aastat, praktika puudus täielikult.

Lasteaias tuli tegelda ka sõimelastega, kellest mõni ei olnud veel kaheaastanegi. Peale toredate ja mürgeldavate poiste ka õrnade ja tagasihoidlike tüdrukutega, kellega noorel mehel on küllalt raske ühele lainele jõuda.

Uus olukord nõudis loomingulisust ja kõva pealehakkamist. Kasulikke nõuandeid tuli küll ka vanematelt kolleegidelt, kuid nemadki ei olnud liikumisõpetajana töötanud, nii et pidin praktiliselt nullist alustama.

Kõige suuremateks abilisteks on lapsed ise oma leidlikkuse ja fantaasiaga. Nad on pakkunud uusi liigutusi samade vahenditega ning lisanud minu harjutusvarasse palju uut.

Kõige tähtsam on laste jaoks aktiivne liikumine, võistlus- ning liikumismängud. Püüan sellega katta poole tunni ajast, sest tihtipeale on liikumistegevus lapsele ainus võimalus end päeva jooksul välja elada. Eriti oluline on see halva ilmaga, kui lapsed ei saa õue.

Kõige sobivamad tegevused kujunesid välja esimese kuu jooksul, kui jälgisin lapsi ning püüdsin aru saada, mida nad kõige rohkem vajavad ja milles tublid on.

Näiteks pärast akrobaatika osatähtsuse suurendamist tegi osa kooliminejaid aasta lõpuks ära tiri­tammi, kätelseisu, hundiratta, rääkimata tirelitest ette ja taha ning sillast ja turiseisust. Ühe aastakäiguga pöörasin suuremat tähelepanu pallimängude algõpetusele, eelmisel aastal aga vastupidavusele ja jõuomadustele.

Ei midagi ebaloomulikku

Sel õppeaastal püüan aga lastega hoopis koostöö- ja teineteise aitamise oskusi süvendada. Projekti «Õnneseene olümpiamängud» abil tutvustame koos rühmaõpetajatega lastele võimalikult paljusid spordialasid.

Igas kuus on üks või kaks spordiala, mille esiletoomiseks korraldab mõni rühm teemakohase ürituse, kutsudes külla Elva spordiklubi, teeb näituse ja tutvustab seda ka teistele rühmadele.

Alguses oli üpris võõrastav töötada naiste seltskonnas. Peale laste suhtusid minusse «teistmoodi» ka kolleegid. Aga mida aeg edasi, seda loomulikum tundub, et lasteaias on meesõpetaja.

Kolleegidki leiavad, et mehe vaatenurk asjadele aitab kollektiivi otsustele kaasa. Boonus on, et kui on vaja jõudu kasutada või mõnes näidendis meheroll, on mees omast käest võtta. Ka jõuluvana on alati olemas.

Uutele lastele, kes lasteaeda tulevad, mõjun ma alguses natuke hirmutavalt – mind nähes tõmbub nii mõnegi nägu nutule. Kuid aja möödudes harjuvad kõik lapsed ja nende naeratavad näod teevad hommikuti ka minul tuju heaks.

Juhtub, et mõni laps ütleb mulle süütu näoga «tädi Veiko», mis tõestab veel kord, et koolieelikuid ümbritsevad enamasti naised.

Samas on tore, kui onu Veiko jõuab neid õhus keerutada või lae alla visata ning kinni püüda. Tihti piisab vaid meesterahva pilgust, et mõni ulakuse tegija korrale kutsuda.

Mehe ettekujutus liikumisest sobib paremini poistele, kellele meeldib ennast proovile panna, kes otsivad võistluste ajal teistega kontakti ja tahavad alati võita.

Tüdrukutel on minuga raskem. Samas teevad tüdrukud kõiki ülesandeid palju hoolikamalt, peavad reeglitest kinni ja on loovamad. Olen märganud, et tüdrukud saavad kõikide asjadega sama hästi hakkama kui poisid, vähemalt eelkoolieas, mõned on isegi osavamad. Ja tüdrukute rõõm on suur, kui nad saavad poistele silmad ette teha. 

Rohkem liikumist!

Liikumisõpetaja seisukohast on nukker, kui lapsed tuuakse lasteaeda ning viiakse koju autoga.

Kui küsida lapselt, mida ta nädalavahetusel tegi, kuuled sageli vastust, et vaatas kodus televiisorit. Kahju, et see on nii isegi sellises looduskaunis linnas nagu Elva. Õnneks pole see valdav.

Ning et olukorda veelgi parandada, on meil lapsevanemad kaasatud paljudesse spordiüritustesse. Liikumisharjumust ja terveid eluviise proovime süstida lastesse ja nende kaudu ka vanematesse ning vanavanematesse.

Kõige toredam hetk on, kui mõni õhetava näo ja säravate silmadega laps ütleb: «Oli väga tore tund!» Julgustan kõiki meesõpetajaid vaatama lasteaia poole. Siit saad rohkem tagasi, kui ise andma pead. Mina olen Õnneseenes õnnelik.