8 märki, mis võivad viidata, et last kiusatakse koolis

Foto: Elmo Riig / Sakala

Sügis on käes ja lapsed on tagasi koolipingis. Kooliaasta algusega tõusetub paraku teemana ka koolikiusamine. Selle ohvriks võib langeda igaüks – nii viieline kui kaheline, nii teistest eristuv kui tavaline, nii tagasihoidlik kui aktiivne laps. Sihtasutuse Kiusamisvaba Kool koolitusjuht Kristiina Treial toob välja kaheksa märki, mis võiksid lapsevanema peas häirekella tööle panna ja suunata asja uurima.

 1.     Laps kardab kooli minna

Nii mõnigi laps ei viitsi hommikuti kooli minna ja vajab lisamotivatsiooni, aga kui koolimineku vältimise põhjuseks näib olevat hirm, on see märk, et midagi on valesti. Kui laps otsib ja mõtleb välja vabandusi, miks kooli mitte minna või jätab teadlikult tundides osalemata, on võimalus, et ta teeb seda kiusaja vältimiseks ning enese säästmiseks.

 2.     Muutused lapse käitumises

Iga vanem teab, et teismeiga toob kaasa muutusi lapse käitumises ja meeleolus. Kui aga muutused on järsud ja juhtunud justkui “üleöö”, võib see olla peegeldus pingelisest perioodist või aset leidvast kiusamisest. Kui laps, kes oli varasemalt rõõmsameelne ja õpihimuline, muutub äkitselt kurvaks, depressiivseks ning loiuks, võib selle taga peituda kiusamise tõttu kannatamine. Märgiks on ka oma sõprade või klassikaaslastega suhtlemisest hoidumine.

3.     Usalduse vähenemine

Kuna kiusatav kardab enamasti hukkamõistu ja teiste reaktsioone, seda et teistele rääkimise tõttu võib tema olukord veel hullemaks minna, võib ta kaotada usalduse kõigi inimeste vastu. Seega ei räägi ta enam oma muredest lapsevanematele ega eakaaslastele, vaid muutub vaikseks ja enesesse sulgunuks. 

4.     Valetamine

Usalduse kadumise tõttu ja vabanduste otsimiseks hakkab laps endaga toimuvat varjama ja vahel ka vanematele valetama. Valetamisel on erinevaid põhjuseid – näiteks võib laps karta, et asjasse kaasatakse õpetajad ja kool, mis muudab kogu olukorra tema arvates veel keerulisemaks ning annab kiusamisele vaid hoogu juurde. Seetõttu on vajalik lapsega kiusamise teema arutamiseks leida rahulikke võimalusi ja temaga läbi arutada võimalikud abisammud, mida lapsevanem teha saab. Lapsel on vaja teada, et vanem ei tee ärrituse ja mure tõttu midagi mõtlematut, näiteks kiusajate või nende pere ründamine, mis võib olukorra veel keerulisemaks ajada. Kui kiusamine toimub koolis, tuleb siiski lapsevanemal lapsega kokku leppida, et asjast tuleb rääkida kellelegi usaldusväärsele koolis. Ainult nii saab loota, et ka kool kiusamise lõpetamisele kaasa aitab.

5.     Sõnumite ja telefoni varjamine

Lisaks füüsilisele kiusamisele toimub terror ka sotsiaalmeedias, vanemate pilgu eest varjatud kohas. Lapsel, kes enda telefoni vanemate eest varjab ning närviliseks muutub, kui see teiste kätte satub, on tõenäoliselt põhjust midagi peita.

6.     Tervisliku seisundi halvenemine

Vaimne terror mõjub negatiivselt ka lapse füüsilisele seisundile – võib juhtuda, et laps jääb sagemini haigeks, kaotab söögiisu ning kogeb muid tervisehädasid, näiteks pea- või kõhuvalu.

7.     Kaotatud või katkised asjad

Püksipõlved ja kotilukud tikuvad ikka katki minema, aga kui riiete ja teiste esemetega hakkab juhtuma ebatavalisi “õnnetusi”, on põhjust vanemal muretsemiseks. Mida regulaarsemaks asjade kadumine või katki minemine muutub, seda tõenäolisemalt ei juhtu asjad kogemata, vaid neil on põhjustaja.

8.     Sinikad ja kriimud

Sinikate, kriimustuste ja haavade puhul, mille tekke kohta laps selgitusi jagada ei oska või ei taha, on juba tegemist tõsisema füüsilise kiusamisega, mille puhul tuleb kindlasti pöörduda kooli ning halvematel juhtudel ka politsei poole. Kuna suur osa kiusamisest on siiski sõnadega tehtud või suhetega seotud, siis sinikate puudumine ei tähenda veel kiusamise puudumist ning eriti tähelepanelik tuleb olla just eespool kirjeldatud meeleolude ja käitumise muutuste suhtes.

Iga laps on erinev ning märgid kiusamisest võivad avalduda erinevalt. Lapsevanemad tunnevad enda lapsi kõige paremini ning teavad alateadlikult, millise ebatavalise käitumise puhul peaks muret tundma. Juhul, kui selgub, et kiusamine leiabki aset, tuleb alustada ärakuulamisest. Jagatud mure on pool muret ja see on oluline algus probleemi lahendamisel. Last tuleb rääkimisel julgustada ning talle kinnitada, et kiusamine ei ole tema süü. Koos tuleb arutada, kuidas saaks kiusamisele lõppu teha, ebameeldivaid olukordi vältida ning keda peaks veel mure lahendamisse kaasama. Mõnel puhul on abiks õpetaja või koolijuht, mõnel juhul rääkimine kiusaja ja tema vanematega, mõnikord läheb vaja psühholoogi või isegi psühhiaatri abi. Peaasi on probleemiga tegeleda, mitte seda eirata ja loota, et asjad lahenevad iseenesest. Lapsele on tähtis, et teda toetataks ja julgustataks.