Aleksandr Popov: pimedal uulitsal ulakalt hulkudes ehk Kanuti gängsterite tabamata ime

Uue kooliaasta alguse puhul on paslik korraks aeg maha võtta ja mõtiskleda selle üle, mida kõike toredat (ja ka vähem toredat) see endaga kaasa toob. Oma kooliajast mäletan ehedalt seda, et üks olulisemaid tegevusi kooliaasta alguses oli üksipulgi kindlaks teha mida kõik teised suvel tegid. Sest teatavasti uudishimu tappis küll kassi, aga egas inimene siis mingi kiisu ole. Inimene on kiskja, ürgne jahisaagi jälitaja ja mõttelõnga ketraja. Sõbranna.ee portaalis alustab täna uus kolumnist, Aleksandr Popov.

Ei maksa unustada, et vahetult enne kooliaasta algust oli suureks murekohaks meie kalli kodumaa päälinnas rüüsteretkeid ette võtvad noortekambad. Üks neist, salakaval ja kõikvõimas «Kanuti gäng», sai lausa nii kuulsaks, et oma territooriumi tulid tagasi nõudma kodumaa võimsaima gängi, Vabariigi Valitsuse, liikmed koos turvatöötajate ja politseiteenistujatega. Ega ikka ei ole nii, et tuled võõrale territooriumile omavolitsema! See ei ole «arusaamadega» kooskõlas olev tegevus, vaid omavoli! Piire tuleb teada ja neid ka austada. Ja kui sõnadest ja hoiatustest ei ole kasu, siis lõpuks toob ehk toores jõud meie päälinnale asu. Nagu teadis ansambel Koer omal ajal öelda, siis «BMW ja NBA, meile meeldib kakelda!»

Kui suvised ekstsessid sai vajadusel kirjutada «suvekuumuse» arvele, siis juhul, kui säärane tegumood peaks jätkuma ka kooliaasta jooksul, tuleb süüdlasi ja nende tegevuse aluspõhjuseid otsida mujalt. Suvel on noortel vabadust ja voli rohkem. Ei piira haridusmaastiku survestavad esindajad ega torgi neid väga ka vanemad. Mis neist ikka torkida. Koolivaheaeg ikkagi - kodutöid pole, ajagraafikus püsimise vajadust samuti mitte. Nii et kui muud ajaviidet pole, siis saab end linnamaastiku võludest lummatuna lõdvaks lasta ja anduda kõikvõimsa Cthulhu ürgsele kutsele.  

Aga sügisest kevadeni on teine tera.

Siis on vaja saavutada sotsiaalse surve ja riigipoolse ettekirjutuse najal püsiv vähene miinimum, mis annaks eelduse tuleval kooliaastal uuelt level’ilt alustada, mitte salvestatud kohast uuesti proovida. Muidu tullakse uurima, et kuidas siis nii, et meie marakratt rügab aga teie oma jõlgub pimedail uulitsail, tehes asju, millest räägitakse tasa-tasa ning vajadusel ka kehakeeles, sest õlal istub väike saatan, keda kõik vaadata tahavad.

Kool on mitte ainult hariduse omandamise, vaid ka kogemuste vahetamise koht. Umbes nagu vangla, aga mitte nii karmide oludega. Koolis tekib kambavaim, usk, lootus ja armastus. Aga mis veelgi olulisem, koolis tekib ihalusjanu «keelatud vilja» järele ja soov seda kui mitte maitsta, siis vähemasti eemaltki vaadata. Need õnnetud, kes suvel maal vanaema juures olid ja linnatänavatel jõu ja ilu numbreid üles näidata ei saanud, on nüüd outsider’i rollis. Seda muidugi juhul, kui neile selline asi korda peaks minema. Sest keist meist ei tahaks olla öölaps ja Haapsalus käies postitada kommentaare #minaka.

Lootus on alles

Ülemäära ei pea aga muretsema nende pärast, kes on maast madalast kasvanud arusaamaga, et sõnas on jõud! Alati ei pea käsi käiku laskma, saab ka rääkida. Ja kohe kindlasti ei tohiks käsi käiku lasta siis, kui selleks puudub igasugune mõjuv põhjus. Vastasel juhul saavad kurjaks mitte ainult ministrionud ja nende käsilased, vaid vaka alt tulevalt välja ka odinlased, kellel nüüd lõpuks ometi on olemas funktsionaalne põhjus eksisteerimiseks.

Ärge mõistke valesti. Ma ei poolda omakohut ega ka asotsiaalmeedias ristilöömist lintšimise ootusärevuse maandamiseks. Küll aga olen ma arvamusel, et nii mõnigi noor gägnsterihakatis mõtleb vast vähemasti kaks korda enne järele, kui tänavatele peksumaratoni korraldama läheb, teades, et suur on tõenäosus öisel uulitsal kokku puutuda vastaspundiga, kel juba õhtast saati veremaitse suus.

Uue kooliaasta alguses on meid ootamas kogemustevahetus, mis hõlmab erinevaid elualasid ja erinevaid kogemusi. Kambajõmmid saavad pröögata oma öiste saavutuste ja karistamatuse tundega, mis noorel tõutäkul vere sama keema ajab kui kiirkeetja turbonuudlid. Sest käisid need ministrid pargis mis nad käisid, jäi Kanuti gängsteriteparaad sama tabamatuks «imeks» kui habemikust astroloogi võimekus puuõõneid väisata.

Aga selge on ka see, et selle kogemuste vahetamise taustal tekib ka olukordi, kus leidub neid väheseid julgeid, kes selja sirgu ajades leiavad, et selline labasus ei ole mõistlik ajaveetmise vorm ning palju huvitavam on vaadata, kuidas pastellvärv molbertil kuivab. Iseasi, kas nad sellest muidugi avalikult räägivad. Aga lootus sellele, et lisaks uute kambajõmmide leidmisele põrkuvad noored gängsterid ka eakaaslaste sotsiaalsele vastuseisule on minul isiklikult veel alles.

Aleksandri teisi mõtteid võib lugeda tema blogist või jälgida teda Twitteris.