Päevatoimetaja:
Heidi Ruul

Kodused emad teenivad lisaraha iluteenuste ja käsitööga

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Käsitööna valmistatud ehted lähevad hästi kaubaks
Käsitööna valmistatud ehted lähevad hästi kaubaks Foto: Erakogu

Paljud emad on vanemahüvitise lõppedes hädas: millest edasi elada? On naisi, kes on avastanud lisaraha teenimiseks nutikaid lahendusi.

Tihti ei taheta väga väikest last kohe pärast vanemapuhkuse lõppemist veel lasteaeda panna või siis ei leitagi nii varakult lasteaiakohta. Paljud naised teenivad lapsega kodus olles raha, müües interneti vahendusel lapse või kogu pere kasutatud riideid, paigaldades kunstküüsi või ripsmeid või siis tehes käsitööd või ka midagi muud. 

Klaarika (nimi muudetud) mõlgutas juba varem mõtteid, et võiks hakata ise ehteid valmistama, sest poevalik tundus talle kas liiga niru või kallivõitu. Esialgu meisterdas ta omanäolisi kõrvarõngaid vaid enda ja sõbrannade tarbeks.

Kui siis aga inimesed hakkasid küsima autori kohta ja huvi ehete vastu tõusis, otsustas ta oma loomingut suuremale ringile müügiks pakkuda. Ta avas Facebookis oma käsitöö tutvustamiseks lehe ning lisas sinna ohtralt pilte kõrvarõngastest, kaelakeedest ja käevõrudest.

Nüüdseks käib ehtevalmistaja täiskohaga põhitööl ja nokitseb käsitöö kallal vaid võimaluse korral. Kuigi Klaarikale on pakutud isegi võimalust oma ehteid müügikohtadesse välja panna, ei ole ta saanud mahti hobiga nii palju tegeleda.

Kuna Klaarika sõnul on Eesti poodidest materjalide hankimine liiga kallis, siis ei tasu müügi eesmärgil kohapealt vajalike detailide ostmine ära.

Soodsate välismaiste müügikohtade leidmine ei ole lihtne, sest ehtevalmistajaid on palju ja keegi ei taha oma allikaid avaldada. Samuti on naise väitel välismaalt tellides üldjuhul paika pandud miinimumkogused ja alguses peab üsna palju oma raha kulutama enne, kui hobi hakkab sisse tooma.

Klaarika teeks hea meelega ehteid ka põhitööna, aga annab endale aru, et selleks on vaja väga head kliendibaasi ja palju aega.

Anu oli kunstküünte paigaldamist õppinud juba enne esimest rasedust. Olles esimese lapsega kodus, hakkas ta sellega endale lisa teenima. Esialgu käisid tal kliendid kodus, kuid siis ilmnes tõsiasi, et küünte paigaldamisel vajalikud kemikaalid tekitasid beebile allergiat.

Kui tita põsed läksid punaseks ja karedaks, arvas noor ema alguses, et viga on piimas. Peagi aga lõpetas ta igaks juhuks kodus küünte paigaldamise ja beebi tervis taastuski.

Anu arvates on küünte paigaldamisega rahateenimine tita kõrvalt raske. Ta küll jätkab oma tööd, ka kahe väikese lapse kõrvalt, kuid katsub kliendi tulekuks leida hoidja. Küünetehniku töö iseloom on selline, et asjad on kogu aeg laua peal ja pause ei anna hästi teha, seega ei soovita ta seda varianti teistele, kel on väga väikesed lapsed. Ta usub, et natuke suuremate lastega, kes saavad elementaarsemate asjadega ise hakkama, on see lihtsam.

Kuna laste tõttu ei ole Anul võimalik seda tööd piisavalt suures mahus teha, ei ole lisatöö ka väga tasuv. Materjalid on üsna kulukad ning korraliku sissetuleku tagamiseks peaks päevas ette võtma mitu klienti.

Rasked majandusolud panid Mari pere raske valiku ette ja nad otsustasid kolida Soome. Olles enne lapse sündi aktiivne seltsielu elaja, tundis Mari pisut hirmu tegevusetuse ja sõprade puudumise ees. Eestis oli siis ripsmepikenduste paigaldamine tõusvaks trendiks ning Marigi otsustas enne kolimist ameti selgeks õppida.

Noore ema esialgne plaan oli sellest endale vaid kerge hobi arendada, et lapse ja kodumajapidamise kõrvalt päris ära ei manduks, oleks tegevust ja aega endale ning saaks suhelda natuke teiste inimestega. Seega piirduski ta alguses vaid enda lähedal elavatele Eesti naistele ripsmepikenduste paigaldamisega nii, et materjalidega seotud kulud said vaevalt kaetud.

Kuid juhtus nii, et hea töö kohta hakkasid jutud levima ning umbes poole aastaga kujunes naisel kindel kümneliikmeline klientuur ja hobitööle kulus kord nädalas 2 kuni 3 tundi. Nõnda teenis ta kuskil 60-100 eurot kuus.

Maril ei olnud raske lisatööga tegeleda, sest laps on tal alati olnud hea unega. Nii võis ta kindel olla, et tita magab rõdul kuni 4 tundi jutti.

Kui kevadel läks laps lasteaeda ja ema ise tööle, selgus peagi, et kiindunud kliendid ei olnud nõus oma tublist ripsmepaigaldajast nii lihtsalt loobuma. Seega jätkab Mari lisaraha teenimisega ka põhitöö kõrvalt. Mehega kokkuleppel on nad ära jaganud lapse hoidmise lasteaiavälisel ajal ning kuigi päevatöö palk on tal Eestiga võrreldes niigi väga hea, teenib Mari ripsmepaigaldusega sama palju juurde.

Naise unistuseks on end veel koolitada ja seejärel avada päris oma salong.

Tagasi üles