/nginx/o/2011/11/14/833198t1h4ece.jpg)
Koolitaja Kaido Pajumaa kirjutab sisemise arengu portaaalis sisekosmos.ee, et aasta mööduvad väga kiiresti ning mõnikord elavad inimesed oma elu teatud sündmuste - näiteks sünnipäeva, jaanipäeva või jõulude ootuses, sest hall argipäev ei paku piisavalt rõõmu. Kuhu aga selline elu viib?
Me elame kogu aeg mingi asja ootuses, lootes, et tulevikus läheb elu paremaks. Ma ei usu enam sellesse. Minu kogemus näitab, et elu ei saa minna iseenesest paremaks.
Et midagi paremaks muuta, tuleb ise käed mullaseks teha. Käsi mullaseks teha on aga ebamugav. See on seotud mitmete erinevate ebamugavate nähtustega. Näiteks hirm.
«Kui ma muudan midagi, siis ma ei tea, kuhu see välja viib,» võime mõelda, «praegune olukord ei rahulda mind küll täielikult, kuid ma vähemalt juhin seda olukorda.» Kuid kas me tegelikult ka juhime olukorda?
Ehk oleme hoopiski oma elusündmuste kiiluvees hulpivad puutükid, mis ei suuda natukene liiga kõrge külglaine tõttu oma kurssi muuta. Kui võtta aga julgus kokku ning oma hirmule otsa vaadata, võib meid väljaspool kiiluvett oodata piiritu vaba vesi. Mõni nimetab seda ka õnneks.
Kaotus ja võit on võrdsed, sest elu on ajutine
Paljud inimesed veedavad kogu oma elu sellises kiiluvees. Nad ei naudi oma elu, kuid neil puudub ka vaprus midagi ette võtta. Ma isiklikult usun, et tegelikult ei ole asi mitte selles, et nad niivõrd kardaksid midagi muuta, vaid pigem selles, et nad ei ole kordagi endale teadvustanud elu ajutisust.
Kui me seda ei teadvusta, jääb alati tunne, et kuhugi ei ole kiiret - kõige hullem ei ole, seega laseme vana rada pidi edasi.
Hetkel, mil me teadvustame endale, et iga päevaga on meil üks päev vähem elada kui eile, jõuame tõdemuseni: «Need on minu päevad, mida ma raiskan - mitte keegi ei saa neid mulle juurde anda. Kui mu päevad on piiratud, siis miks ma peaksin kas või ühe oma päeva raiskama kellegi teise elu elamiseks?»
Olles 80-aastasena vanadekodus, on meil alles ainult mälestused oma elust. Täpselt nagu film, mida võime üha uuesti üle vaadata. Paljud sind ümbritsevad inimesed on juba surnud, mõned on veel jäänud. Kui sa seda filmi vaatad, võib sul tekkida lõplik veendumus elu ajutisusest - mitte midagi ei saa enam muuta. Sul on ainult peas olevad mälestused.
Mõnikord võib kiiluveest väljatulemine lõppeda suure võiduga - sa saavutad meeletu läbimurde. Teisel juhul võib see aga lõppeda suure läbikukkumisega - sa kaotad kõik. Niimoodi vaadatuna on šansid kaotuseks päris suured - koguni 50 protsenti, eks?
Kuid vaata oma võitudele ning kaotustele nüüd hetkeks selle pilguga, nagu sa vaataksid 80-aastasena. Siis on sul ainult mälestused. Need on kas võitudest või kaotustest, kuid need jäävad ikkagi mälestusteks.
Kui sa saavutasid läbimurde, on sul peas ilus film võidurõõmust. Kui sa põrusid korduvalt, on sul peas film pingutustest. Kuid film on film. See on fakt, et 80-aastasena ei ole tegelikult enam vahet, mis tüüpi film peas on. Need on kõigest sinu mõtted.
Lahkus ja sõbralikkus kui õnneliku vanaduse garantii
Igal inimesel on õigus õnnelik olla ja kõik inimesed on ise oma õnne eest vastutavad. Kui kõik inimesed pingutaksid oma õnne (mitte ainult enesekeskse materiaalse heaolu) nimel, oleksid ideaalmaailmas kõik inimesed õnnelikud.
Päris maailmas aga inimesed ei pinguta oma õnne nimel, sest nad ei julge mugavast kiiluveest välja tulla. Nad kardavad eksida.
Niimoodi arutledes jõuame küsimuseni, kas õnne otsimine on egoistlik? Minu arust ei ole, kui selle käigus lahkus ja sõbralikkus säilitada. Kõige kõrgem eesmärk meie elus on olla hea inimene - kõik muu järgneb sellele.
Oma unistuste ja eesmärkide suunas liikumine ja mõnikord teistele inimestele sellega tuska tegemine ei lähe lahkuse ning sõbralikkusega vastuollu. Kui sa tunned, et miski või keegi ei tee sind õnnelikuks, ja sa usud siiralt, et kuskil on sinu jaoks parem tee, siis säilitades lahke, armastava ning sõbraliku hoiaku, on sul õigus muutused oma elus läbi viia.
Mitte keegi ei saa sind siin takistada. See on sinu elu. Sa teed praegu oma filmi, mida sa 80-aastasena meenutuste kaudu vaatama hakkad. Jah, sa ei saa kunagi päris kindel olla, kas kiiluveest väljumine lõpeb helesinises laguunis või tormisel merel, kuid see ei ole ka absoluutselt võttes oluline, sest mõne aja pärast on järel niikuinii vaid mälestused.
Õnne otsimine on vähemalt väärt riskimist.
Kuhu kaovad jäljed liivalt?
Mulle meenub üks ilus lugu.
Mees sureb 95-aastaselt vanadusse ning kohtub taevas Loojaga. Jalutavad nad siis koos läbi uuesti mehe eluteed, et arutleda selle üle, kus mees õigeid ja kus valesid valikuid tegi.
Suurema osa teest katavad topeltjäljed, millest ühed on mehe ning teised Looja omad. Mees tunnistab siis, et jah, Looja oli kogu elu toetavalt tema kõrval.
Siiski märkab mees, et teatud elulõikudes - ja just kõige raskematel eluperioodidel - on liival ainult ühed jäljed. Küsib siis mees kurvalt Loojalt: «Kallis Looja, ma näen siin, kuidas sa toetavalt kogu elu minu kõrval kõndisid, aga miks sa kõige raskematel perioodidel mind üksi jätsid?»
«Kallis poeg,» vastab Looja, «need olid tõesti rasked ajad sinu elus, ja just seepärast pidin ma sind nendel aegadel oma kätel kandma …»
Usk oma võimekusse ning elu toetusse aitab meid ka rasketel aegadel kõigega hakkama saada. Ma olen oma lühikese elu jooksul juba mõned korrad olnud olukorras, kust ma ei leidnud väljapääsu. Ma istusin, pea käte vahel, ning küsisin: «Kuidas ma küll sellest jamast nüüd välja tulen?»
Nüüd aga, aastaid hiljem tagasi vaadates, märkan hämminguga, kuidas kõige kriitilisematel hetkedel on minu ellu tulnud ootamatud lahendused. Need on ilmunud kas uute inimeste või ideede kujul, aga ma olen ellu jäänud ning edasi liikunud. Elu on ka mind kõige raskematel perioodidel oma kätel kandnud.
Kiiluveest väljatulemine ei ole alati lihtne otsus. Kuid enne kõhklevat otsust meenuta endale alati, et võit ja kaotus on võrdsed, sest sinu elu on ajutine.
Tähtis on vaid see, et sa püüaksid igal hetkel olla hea ja sõbralik sind ümbritseva maailma suhtes. Kõik muu laheneb iseenesest. Sa võid teha õigeid otsuseid, kuid kahtlemata teed sa ka valesid otsuseid, kuid see on okei.
Isegi siis, kui sa oma valikutega täiesti mööda paned, mõistab Elu sinu motiive ja unistusi leida õnne, ja vajadusel kannab sind kätel uute võimalusteni.