Nõustaja: paarisuhtes peab oskama oma vajadustest rääkida

Foto: SCANPIX

Möödunud nädalal avaldatud uuringutulemustega seoses, mille kohaselt on suurem osa kodutöödest vaatamata võrdsel määral palgatööl käimisele endisele naiste kanda, kerkis üles ka küsimus, kuidas siis antud probleemi paarisuhte sees lahendada. Nõustaja ja PREP-paarisuhtekoolitaja Kaia Kapsta soovitab konkreetsete kokkulepete sõlmimist ning julgelt oma tunnetest ja vajadustest rääkimist.

Eriti soovitab ta endale olulised asjad juba suhte alguses läbi rääkida. «Olen märganud, et need kokkulepped, mida tehakse suhte alguses, on sageli sellised, millest peetakse kinni ka aastate möödudes ja millest kasvavad välja pere- ja paarisuhtes sellised kirjutamata reeglid, millest kõik üheselt aru saavad,» nentis Kapsta.

Suhte algus olgu konkreetne

Tema sõnul võib palju probleeme tekkida siis, kui suhte algus on iseenesest kuidagi ebamäärane, kui suhtesse libisetakse ise endale aru andmata, millal see hetk täpselt oli, kui oma suhte olemasolu ja suhtestaatust täpsemalt määratleti. Kui ei räägita selgeks, kes me teineteisele nüüd olema hakkame; sauti seda, mida me teineteiselt üldse oodata saame, millega on võimalik arvestada.

Sellises olukorras on tulemuseks sageli arusaamatused erinevate ootuste ja nägemuste tõttu, kuidas asjad peres käima peaksid. Seetõttu on Kapsta sõnul oluline, et omavahel räägitaks läbi, mida tähendab kummalegi pereelu, mis saab olema ühisosaks ja millises mahus jääb kumbki iseenda peremeheks.

«Kui ühe kaasa arusaam abielust ja pereelust on selline, et omavahel jagatakse kõike – nii emotsionaalses plaanis kui ka majanduslikus mõttes ja ajalises ressursis –, aga teine partner püüab enamiku oma ajast ja muust ressursist jätta iseenda käsutusse, oma isiklikku privaatsfääri, siis on sellistes tingimustes keeruline, võib-olla isegi võimatu leida piisavat turvalisust, et ehitada üles MEIE-identiteet ja pikaajalises perspektiivis mõlemale osapoolele rahuldust pakkuv paarisuhe. Suhe, kus mõlemad tunnevad ennast hästi ja õnnelikult,» selgitas Kapsta.

Tänapäeval võib tema sõnul üha sagedamini täheldada, et teatud aspektist lähtuvalt on kaasad oma elukorralduses küllaltki kaasaegsed, näiteks on igaühel oma rahakott ja igaüks ise teab, mida oma rahaga peale hakata, samas on kodutööde jaotus ja vastutusalad jäänud traditsiooniliseks – naise kanda on söök, kodused majapidamistööd ja laste eest hoolitsemine.

«On hea, kui igas kodus loodaks oma kodureeglid ja neist ka kinni peetaks. Kui omavahel põhjalikult läbi rääkimata ja selgeid kokkuleppeid tegemata avastatakse ennast sundolukorras, on sisepinged väga kerged tekkima ja tülid lahvatama,» tõdes nõustaja.

Räägi MINA-keeles

Kapsta sõnul on suhtes väga oluline oskus näha olukordi ka teise osapoole poolt vaadatuna, läbi tema silmade. Selleks peavad aga mõlemad õppima kõigest turvaliselt ja konstruktiivselt omavahel rääkima. «Samas on see ka suur väljakutse – kasutada sõnu selliselt, et mitte teha teisele inimesele haiget, mitte teda riivata.»

Oskus rääkida iseendast, kasutades MINA-keelt, asetades peatähelepanu iseendale ja sellele, mida üks või teine olukord minuga teeb, annab Kapsta sõnul teisele osapoolele suhtlussituatsioonis enam võimet ja oskust näha ja mõista asju ka partneri vaatenurgast lähtuvalt.

«Aga kui me võtame kas siis ohvrirolli ja kasutame manipulatsioonimänge selleks, et tekitada teises inimeses süütundeid; või hakkame teda milleski otseselt süüdistama, siis on teine osapool sunnitud ennast suhtlussituatsioonis esilekerkinud ebameeldivate tunnete eest kaitsma ega suuda meiepoolset sõnumit vastu võtta, ilma sinna omapoolseid tõlgendusi lisamata,» selgitas nõustaja.

Sellised suhtlemistakistused viivadki Kapsta sõnul mõistmatuse ja tülideni välja. Ta tõdes, et väga keeruline on õppida suhtlema teisiti kui oleme harjunud, suhtlema MINA-keeles ehk siis seletades, mida mingi olukord minuga teeb, kuidas mina ennast ühes või teises olukorras tunnen.

Oleme ju harjunud pigem ennast SINA-keeles väljendama. «Sina oled see, kelle pärast mina pean nüüd kannatama; vaata, mida sa oled minuga teinud ja üleüldse, ega sinult ei olegi midagi head oodata, alati sa käitud selliselt või teed seda ja toda,» tõi Kapsta näiteks.

Sellisel moel suuname oma fookuse iseendalt teisele inimesele, asetades kasvastutuse enda olukorra eest teisele inimesele. Vastaspool ei jõua aga kanda vastutust meie mõlema eest ja nii jääbki mõlemal osapoolel vastutus iseenda elu ja asjade eest võtmata.

«Õppides selgemalt ja turvalisemalt rääkima iseenda vajadustest, tegema selgeid kokkuleppeid ja ehitama üles MEIE ühist kodu, kuhu kuuluvad ka MEIE ühise kodu reeglid, mis on selgeks räägitud ja mõlemale osapoolele arusaadavad ning vastuvõetavad, saame me lahendada kõiki paarisuhtes esile kerkinud tundlikke teemasid,» ütles nõustaja lõpetuseks.