:format(webp)/nginx/o/2018/09/04/11379605t1h8859.jpg)
Kes poleks elu jooksul pidanud lausuma või kuulma sõnapaari «avaldan kaastunnet». See on kindel sõnaline viis märku anda, et teise inimese elus toimunu läheb mulle korda. Lähedase kaotus on üks sellistest kordadest, kus kaastunne on igati asjakohane ja vajalik.
Kaastunne on palju laiema tähendusega mõiste. Kõikidel inimestel on oma lugu, milles ei puudu kaotused ja raskused. Teistele kaasa tundmine ongi elamine teadmisega, et ka nende elu koos kõigi murede ja rõõmudega on kaasa tundmist väärt, et see on sama tähtis kui minu oma, et see on väärtuslik. Kaastunne viib mind minu maailma keskmest väljapoole, näitab mulle minu isekuse suurust. Kaastunne tähendab, et ma aktsepteerin ja tunnustan seda, et teistele on nende lapsed sama tähtsad, teiste unistused sama õigustatud, teiste töö sama väärtuslik, teiste elu samuti. Kui ma ei soovi näha ega märka kellegi teise kannatusi ja rõõme, olen palju vaesem, teadmata isegi, mismoodi võiks olla teisiti. Isegi kõige suurem edu jääb õõnsaks, kui see kuulub vaid minule ja seda ei märka keegi.
Kaastunne annab toitu sõbralikkusele, lahkusele ja leebusele, kannatlikkusele. See aitab mõista, et ka teised teevad kõike nii hästi kui suudavad. See aitab vältida asjatut teiste süüdistamist, kergekäelist hukkamõistu. Kõik väärivad tegelikult lugupidamist, isegi pealtnäha kõige väärtusetum olend. Ta elab nii, nagu oskab. Suhtu kaastundlikult.
Alustada tuleks iseendast. Sageli ollakse enda vastu eriti karm ja nõudlik. Oma vigade suhtes veel eriti, paraku otsides pigem õigustust, mitte püüdes vigu parandada. Kohustusi täites saadavad elu sünged mõtted, süümepiinad rikuvad käesolevat hetke. Asjatud kannatused mineviku pärast mürgitavad tänast päeva.
Kaastundlik suhtumine iseendasse aitab püsida elulainel, mis viib edasi, muudab elu paremuse poole. Leebus ja kannatlikkus enda vastu on parim, mida teha annab, et elada täisväärtuslikku elu, jääda ikka positiivse poole peale.
Kaastunne lähedaste vastu on järgmine samm
Nende kannatused on ju nagu enda omad, need inimesed on nii armsad, et valu võib südame murda. Aga armastus ilma kaastundeta on moonutatud. Armastusest võib saada raev või viha. Raev kaotuse pärast, viha, et lahkutakse. Hirm kaotada võib muuta armastuse klammerdumiseks, kinnihoidmiseks, valvamiseks. Pime, kaastundeta armastus ei lase märgata teise inimese, ka lapse vajadusi, soove ja unistusi.
Kaastunne, mis on tegelikult leebe suhtumise seeme, viib armastuse jälle keskmesse, nii et jääb järele tark hoolimine, vaba isekusest ja vajadusest kontrollida ja teiste eest otsuseid teha.
Järgmine samm on kaastunne teiste inimeste vastu. See ongi kas lihtne sõnapaar «avaldan kaastunnet» või kaastundlik eluviis. Aga sellega tuleb olla ettevaatlik, et mitte tungida kutsumata külalisena kellegi privaatsfääri. Võõrastele kaasa tundes võib sattuda olukorda, mida sa tegelikult ei sooviks. Võib juhtuda, et teed appi tõtates hoopis halba. Igaüks elab oma võimete kohaselt, nagu oskab, ära jookse pimesi kedagi mülkast välja aitama. Ära sekku, kui pole kindel, mida teed ja tead täpselt, miks keegi just niisugust elu elab. Kui appi hüütakse, siis aita, kui see on sinu võimuses.
Kõige lihtsam aitamise viis on kuulamine. Kasvõi kõige väiksem tähelepanelikkus on suur asi. Enamasti inimesed vaid räägivad, kuulamine on psühhiaatrite ja nõustajate teema, aga seansi eest tuleb maksta. Kuid kuulata saab tegelikult igaüks. Alustuseks iseennast, oma sisekõnet, siis teisi inimesi, mis neil öelda on. Küsida, mis muret ja ära kuulata. Sõbrannad oskavad kuulamise kunsti hästi, lobisedes antakse tegelikult head nõu. Hea sõbranna on parim kuulaja ja nõustaja!
Maailmas pole kunagi kannatustest puudust. Kõikidele kaasa tunda ei ole võimalik. Et mitte endasse tõmbudes koduseinte vahele sulguda, tuleks leida üks konkreetne asi, mida toetada, millesse panustada, et oma kaastunnet väljendada. Maailma päästa üks inimene ei suuda, aga väikestviisi panustades parandada küll.
Kaastunnet laiendades kõikidele olenditele, mitte üksnes inimestele, laiendad oma maailmapilti. Albert Schweitzeri sõnad: «Inimene ei leia meelerahu, kuni ta pole hakanud kaasa tundma kõigile elusolendeile» võiks olla vähemalt korra elus loetud, et mõtiskleda selle üle, kuidas elu on ainukordne ja kallis kõigile, kes elavad, ning kuidas kõik siin planeedil on tegelikult omavahel seotud.
Jälgides ennast ja oma valikuid saab selgeks, kuhu kaastunne sind viib. Vahest on see teistele täiesti arusaamatu ja kutsub esile hukkamõistugi, kui eluvaade sunnib aitama seal, kus teised hoolivad vähem või üldse mitte. Pühenda siis oma kaastunne ka nendele ja kuula ikkagi oma südant. Kuid ära unusta hoolida kõigepealt endast. Kaastunnet vajame me kõik, viimne kui üks.