Ema mure: laps läheb iga hommik nutuga lasteaeda

Foto: General / © John Powell / TopFoto / Scanpix

«Vanem laps läks möödunud sügisel lasteaeda, kui noorem oli 6-kuune. Mina ise olin beebiga kodune ja ei sujunud üldse meil see lasteaias käimine, vastumeelsus aina suurenes. Nüüd läksin tööle kuid noorema lapse viime vanaema juurde ja jälle lapse vastumeelsus lasteaia suhtes aina süveneb,» kurdab lapsevanema Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Hooaja alguses läks meelsasti lasteaeda, mõne aja pärast vähem meelsasti ja nüüd nutab juba autos, et ei taha minna – tahab ka vanaema juurde ja nii iga hommik.

Kas ma arvan õigesti, et peamiselt on vastumeelsuse põhjus see, et noorem vend saab vanaema juurde minna, aga tema peab lasteaeda minema? Kord nädalas saab tema ka vanaema juurde.

Mida teeksite selles olukorras – kas jätaksite tema ka lasteaiast koju? Järgmine aasta läheb noorem ka lasteaeda. Samas jääb noorem siis paljust ilma, kuna vanem domineerib tema üle, üritab kogu tähelepanu endale saada, jutustab pidevalt ning nooremaga pole võimalik piisavalt rääkida. Lisaks on vanaemale kahe lapse hoidmine füüsiliselt raskem, kummagagi ei jõua piisavalt tegelda, enamus aega läheb nende kahe suhete klaarimisele.

Omavanuste laste seltskond meil puudub, pole neid ei kodu ümber ega ka vanaema juures, kuna kõik käivad lasteaias. Samas pole tal ka lasteaias sõpru ja mängib põhiliselt üksi. Ütleb, et ei tahagi sõpru, lasteaia hommikusöögist keeldub esimesest päevast peale. 

Laps on 4,5 aastat vana, aga minul sellest igahommikusest nutust ja jonnist juba närvid läbi. Samas võib ta nutta ja lõputult kallistada ka siis, kui jääb vanaema juurde.»

Vastab pereterapeut, Gordoni Perekooli koolitaja Pille Murrik:

«Olete hädas, sest tütre hommikused nutud on teid ära kurnanud. Tundute üksjagu abituna ja nõutuna, samas ka pahase ja tüdinuna. Lisaks nutule olete kimbatuses, kui mõlemad lapsed on koos, sest raske on jagada end kahe lapse vahel, eriti, kui üks silmatorkavalt teisest üle püüab olla. Ning paistab, et muretsete ka sellepärast, et laps saaks hea ettevalmistuse kooliks, saaks eakaaslaste hulgas olla ja mängida.

Ma ei hakkaks kohe lahendusi pakkuma. Vaatame seda olukorda hakatuseks lapse pilgu läbi.

Kirjutate, et algusest peale, seega juba terve aasta on ta lasteaeda läinud vastumeelselt ja nutuga ning see süvenes, kui noorem vend läheb samal ajal vanaema juurde. Need on märgid, mis räägivad sellest, kui raske see olukord tema jaoks on. Paistab, et ta on tõeliselt õnnetu, tunneb kurbust ja igatsust teie järele. Nüüd on sellele lisandunud ka ebaõigluse tunne, sest ainult tema peab lasteaeda minema.

Kirjast ei selgu, kuidas olete senini püüdnud seda olukorda lahendada, kuid enamus vanemaid püüab hakkama saada selgitustega ja kui need ei toimi, saadakse pahaseks ja kurjustatakse lapsega. Ühesõnaga, oodatakse, et laps saaks aru, kui raske on vanemal. Seepeale tunneb laps end lisaks eelnevale ka süüdlasena ning tõenäoliselt muutub üsnagi trotslikuks.

Sellised käitumisviisid aga ei saagi tulemust anda, sest olukorras, kus laps on hädas ja õnnetu (ja seda ta on, sest ta on kimpus kõigi nende valusate tunnetega ja ta ei saa seda kuidagi muuta!, vajab laps täiskasvanu abi, et vabaneda kuhjuvast pingest. Last abistaks, kui vanem kuulab teda aktiivselt ja peegeldab tema tundeid: «Ma näen, et sa oled õnnetu, et pead lasteaeda minema. See teeb sind kurvaks.» Siinkohal on sobilik teha paus, sest tihtipeale ütleb laps midagi, näiteks: «Miks tema saab vanaema juurde minna?» Kuigi see on küsimus, on tähtis ka siin kuulda ära ja peegeldada tagasi lapse küsimuse taga olev tunne, mitte vastata küsimusele: «Sinu meelest on ebaõiglane, et Sina pead lasteaeda jääma ja vend saab vanaema juures olla…»

Ja niimoodi see ärakuulamine ja lapse tunnete peegeldamine käib, niikaua kui neid tundeid tuleb. Kui need on nii pikalt kuhjunud, siis võib neid tulla hulgi, kui vanem vaid kuulab.

Kui tunded ja vajadused on selgunud, saab hakata ka sobivaid lahendusi otsima.

Ka viis, kuidas teie laps tähelepanu nõuab, räägib sellest, et ta tunneb end üksiku ja kõrvalejäetuna ja vajaks ka jagamatut tähelepanu ehk aega, mil ema või isa või vanaema on ainult tema päralt ja tegeleb temaga. Väikesele lapsele on selline võimalus tõeliselt iseendaks saamise aeg ja võimalus kummagi vanemaga luua oma ainulaadne suhe.

Aga on veel üks asi, mis mind murelikuks teeb. Kirjutate, et lapse nutust ja jonnist närvid läbi. Kas ainult sellest? Paistab, et elu on kiire ja raske, kohustusi ja muret kuhjaga. Millised teie vajadused on rahuldamata? Mida Te ise vajate, et jaksaks edasi? Kui oma tass on tühi, ei õnnestu ka laste tunnete kuulamine. Kui tundub, et midagi muuta ei saa, pidage nõu psühholoogiga. Vajate eelkõige ise ärakuulamist.

Jaksu ja enese eest hoolekandmist! Ja palju armastust - nii enda kui laste vastu!»