Kuidas kasvatada pojast pereelus aktiivselt osalev mees?

Foto: SCANPIX

Nõustaja ja PREP-paarisuhtekoolitaja Kaia Kapsta sõnul on laste kohusetundlikeks täiskasvanuteks kasvatamisel oluline anda neile vastutuse ja kohustuste kõrval ka õigus kaasa rääkida ja otsuseid teha.
 

Kui statistika järgi on vaatama ühiskonnas juba toimunud ja toimuvatele muutustele suurem kodutööde koorem endiselt naiste õlul, siis tegelikult sõltub see kõik päris palju sellest, kuidas meie, naised, oma poegi kasvatame.

Kapsta sõnul toetub mehe suhtumine kodutööde tegemisse sageli mudelile, mille ta on oma kodust kaasa saanud. «Kui kodu ja lapsepõlv on olnud liialt naiste poolt domineeritud, siis võib olla, et hoolimata teatavatest kohustustest ei saanud mees tegelikult võimalust pereasjades reaalselt osaleda,» selgitas ta.

Nõustaja sõnul on vastutuse teine pool aga just õigus teha otsuseid. «Dünaamika on tasakaalust väljas, kui inimesele laotakse peale küll kuhjaga vatutust ja tegemisi, kuid ei anta õigust ega võimalust nendes protsessides tegelikult kaasa rääkida.»

Kapsta tõi näiteks, et kui lastele asetatakse liiga suur vanemlik vastutus nooremate õdede-vendade hoidmise-kasvatamise eest, kuid ei anta seejuures õigusi kogu selle protsessi kujunemises kaasa rääkida, siis teeb see nende jaoks olukorraga toimetuleku ebaõiglaselt raskeks.

«Inimestest, kes on kogenud lapsepõlves liiga suurt vanemliku vastutuste koormat, ei pruugi tulevikus kasvada kohusetundlikku inimest, vaid ta võib hoopis hakata kogu oma ülejäänud elu püüdma kompenseerida saamata jäänud muretut, turvalist ja õnnelikku lapsepõlve. Siit ka sageli mehed, kes nagu ei saakski kunagi täiskasvanuks. Kelle kohta öeldakse «igavene puberteet».»

Naised, kes soovivad kasvatada pereelus aktiivselt osalevaid mehi, peaksid Kapsta sõnul kõigepealt maha võtma domineeriva-kamandava hoiaku poiste suhtes.

«Pigem lasta neil kogu pereelu küsimustes aktiivselt kaasa rääkida ja osaleda. Olla osa
otsustusprotsessides teemal, mida poest tuua, mida võiksime täna söögiks teha jne. Kui inimene tunneb oma vajalikkust, mitta seda, et temast tehakse vaid tuim käsutäitja, siis tunneb inimene ta ka oma väärikust ja sellisel juhul ei ole tal tarvis ühtegi puudujääki ega vajakajäämist õnnelikust lapsepõlvest tulevikus kompenseerima hakata.»

Teine äärmus on Kapsta sõnul see, kui lastelt võetakse koduelus ära igasugune võimalus
teha oma osa, panustada omalt poolt ühisesse toimetulekusse, et kodus oleks
mõnus ja tore olla.

«Kui lastelt ja eriti poistelt ei oodatagi midagi. Siin võivad vägagi soostereotüüpsed hoiakud kaasa mängima hakata. Näiteks võidakse tüdrukutelt nõuda vägagi palju majapidamistööde tegemist, aga poisid nagu iseenesestmõistetavalt vabastatakse sellest kõigest,» selgitas nõustaja.

Nii kasvavad poisid tema sõnul üles kuidagi elitaarse enesehinnanguga ning arvamusega, et neisse majapidamistööd ei puutu.

«Nii on vanematel lihtsam. Eriti, kui majas on palju vanematevahelisi pingeid, mida tüdrukud püüavad oma agarusega kuidagi leevendada, püüdes vanemaid õnnelikuks teha. Vastupanus nooruki töödesse ja tegemistesse kaasamine on ju tunduvalt keerulisem. Poisslaps aga distantseerib iseennast kõigest sellest öeldes iseendale, et see ongi maailm, kuhu meestel asja ei ole, see on midagi vähem väärtuslikku, kandes tegelikult üle iseenda väärtusetuse tundeid.»

Kapsta tõdes, et me kõik soovime ju olla vajalikud ja tunneme vajadust asjadesse ja protsessidesse omalt poolt panustada ning saada ka tunnustatud oma panustamise eest.