Valetaksin, kui ütleksin, et mulle ei meeldi autoga sõita, kui roolis on naine. Vastupidi, need sõidud on alati ainulaadsed. Erililised. Tõeline nauding, nii Portugalis kui Eestis:
João Lopes Marques: naised ja autod, tee on konarlik
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
- see, kuidas nad sadat muud asja tehes pilgu tahavaatepeeglisse viskavad;
- need malbed heatahtlikud sõnad, millega nad liiklusummikus teisi juhte kiruvad;
- karvane kaisukaru ja tutti quanti muu tavaar, mis kuid auto tagaistmel kaasas sõidab;
- eriline austus, millega politseinikud naisjuhte enamasti kohtlevad;
- spontaanne viis, kuidas naine bensiinijaama töötajal ka auto tühja kummi palub ära vahetada;
- tõsiasi, et naised peaaegu kunagi ei joo, kui nad peavad roolis olema.
Nojah, samas peab ju tunnistama, et vahel on nad tõesti pisut kohmakad. Et nad sageli teetähiseid ja liiklusmärke ei märka ning et parkimine on neile paras väljakutse. Ja et tihtilugu saab neil bensiin ootamatult otsa. Sellele vaatamata näitab statistika, et naised põhjustavad vähem avariisid kui mehed.
Veenus versus Mars: mehed, eriti noormehed, rikuvad rohkem liikluseeskirju, riskeerivad sõitmisel sagedamini, põhjustavad rohkem õnnetusi ja kulukamaid kahjustusi. Kindlustusfirmade sõnul on naised neis asjus meestest üle vaid siis, kui neil on parasjagu suhtes probleeme. See on nende Achilleuse kand.
Veel midagi tähelepanuväärset? On huvitav vaadata, kuidas enamik naisi, keda ma tean, oma autot salamisi vihkavad. Loogiline ka: kui auto on liiklusvahend, vahend kuhugi jõudmiseks, ei saagi auto olla naisele oluline eesmärk. Ega isegi mitte prioriteet.
Nii ei jäägi müügimeestel muud üle kui leiutada müügisegmente, nagu «keskkonnasõbralikud autod», «turvalised autod», «luksuslikud autod», «pereautod», «esimesed autod», «säästuautod», «seksikad autod»…
Keskmise naise jaoks on auto lihtsalt auto. Tüütu tehniline masin. Punkt.
Tõepoolest, paljude naiste silmis väärib auto austust vaid siis, kui see on õige mehe käes. Kui roolis on mees, võib auto kõrvalistmel istuva naise silmis isegi seksikaks muutuda.
Pole midagi paremat kui (oskuslikult juhitud) kiire kohaltvõtt, et adrenaliin pöördesse tõmmata. See on lõbu. See on kasulik. Aga niipea, kui naine satub autodest obsessiivsesse vaimustusse, on midagi valesti…
Võtan siinkohal hoogu maha. Pidurdan. Esimene samm seksistliku eelarvamuse kummutamiseks on see identifitseerida. Meditsiinis nimetatakse seda «diagnoosiks». Tegelikult ka - huvitav, miks ma tunnustan tüdrukuid, kes mängivad mõnda muusikainstrumenti, olen aga kohe umbusklik, kui näen naist kalli Mercedese roolis ennast väikese diivana eksponeerimas?
Imelik, sest see automaatne üleolev-halvustav reaktsioon tekib minus isegi siis, kui naine minu pärast auto ülekäiguraja ees lahkelt peatub ja mulle autost sõbraliku naeratuse saadab. «Mhmh… Abikaasa auto… Või lisaboonus tööandjalt?»
Kuid lubage mul jääda kangekaelseks. Kapotil väänlevad go-go tüdrukud ajavad mu ihu sügelema. Nagu tahaksid sõidukiga võistelda ja pildil ise kõige silmapaistvamad «objektid» olla.
Pärast kümnekonna Euroopa ja Austraalia autoajakirja pistelist lugemist tundub mulle aga, et mu arvamus polegi nii väga ekslik. Kuigi kolm neljandikku kõigist müüdud autodest on tänapäeval ostnud naised, on nende kirg ja huvi autode vastu siiski jahedam:
- «Naised suure mootoriga ja stratosfäärilise hinnaga autosid ei osta»;
- «Ostetakse autosid, millel on mingi oluline väärtus»,
- «Ostetakse pigem väikseid universaalseid autosid».
Tunnistan, et minu juurdunud eelarvamuste taga on evolutsioonilised instinktid. See on kahe sugupoole vahelise usalduse ja vastastikuse täiendamise küsimus: minu meelest sobib Mini, Volkswagen Beetle (või Golf) või turvaline second-hand Volvo naisele palju paremini. Siin on minu lahkuse lagi.
Kvaliteet on oluline, seda kahtlemata, aga naiselik hing on loodud autosid põlgama. Autode põlgamise määr on proportsionaalne naise karismaga. Tema stiilsusega. Miks mul on tunne, et parimad naised ja kallid autod ei käi justkui kokku?
Sest see on sama, nagu mees, kes jumaldab fanaatiliselt Louis Vuittoni kotte. Või hullem: jumaldab fanaatiliselt oma chihuahua´t oma Luis Vuittoni kotis.
Või kui palju naisi te teate, kellele väga meeldib Vormel 1 sõite vaadata?
Nüüd, kui naised on maailma üle võtmas, teevad müügimehed muidugi kõik, et neile tõestada, et ka autodesse saab armuda. Vaevalt et see töötab. Nad võib-olla küll armastavad autoga sõita, aga mitte enda autoga. Auto on hunnik nuppe ja jullasid ning mõni ilus disainielement ehk lisaks, aga see on ka kõik.
Kui midagi jäi kripeldama, guugeldage erinevates keeltes sõnu «naised» ja «autod». Aus kokkuvõte on see tabav pealkiri: «Naised ja autod, tee on konarlik».
*Valik João Lopes Marquesi varasemaid arvamuslugusid on koondatud kogumikesse «Minu ilus eksiil Eestis» ja «Minu väga ilus eksiil Eestis».
Tõlkinud Teve Floren