Kuidas oma Egost teadlikuks saada?

Foto: SCANPIX

Koolitaja Kaido Pajumaa kirjutab sisemise arengu portaalis sisekosmos.ee seekord Egost. Kas sa tead, kus asub sinu Ego? Ja kas sa tead, millal sa käitud Egona, ja millal iseendana?

Ego defineeritakse erinevates allikates sageli erinevalt. Küll räägitakse kõrgemast Egost ja väiksemast Egost. Küll räägitakse, et oma Ego peab teenima, ja siis jällegi, et Egost tuleks esimesel võimalusel vabaneda.

Kus asub tõde? 

Mina seda küll öelda ei oska. Siiski pakun välja omapoolse nägemuse levinud situatsioonidest, milles me oleme end oma Egoga samastanud, ja mis võib meile seetõttu päris palju probleeme valmistada.



Kes on Ego?


Selle pisikese artikli eesmärk ei ole tõde välja selgitada, vaid väga primitiivselt kirjeldada, kuidas olulistel hetkedel oma Ego teadvustada, ja seeläbi keerulisi igapäevasituatsioone lahendada. 

Kõigepealt tuleks muidugi mõista, mis asi see Ego üldse on. Ego on sinu lugu. See on sinu psühholoogiline mina-kirjeldus, mida sa oma peas iseendast kaasas kannad.

Teisiti öelduna on Ego kõik see, millest sa rääkima hakkad, kui keegi küsib, kes sa oled. Mida sa sel praegu vastad? Suure tõenäosusega hakkad sa selgitama oma pikka-pikka lugu, mis sai alguse lapsepõlves ja lõpeb tänases päevas.

Kuid see ei pruugi lõppeda tänases päevas - sa võid oma loole juurde liita ka mõned seigad tulevikust, laiendades oma «loo» või Ego piire veelgi.



Näiteks, kui keegi küsib minult: «Kaido, kes sa oled?», võin ma hakata talle siis rääkima endast. Ma võtan arvesse, missugune oli mu lapsepõlv, perekond, hariduskäik, tööajalugu ja veel mustmiljon fakti, mis moodustab persooni, kelle nimi on Kaido Pajumaa. See on minu minevik.

Sellele võin ma siis lisada midagi, mida ma arvan minuga tulevikus juhtuma hakkavat. Näiteks kujutan ma ette, et ma saan tulevikus kuulsaks näitlejaks.

Kui ma usun seda 100 protsenti, laiendan ma ka oma minatunnetust sellega - ma ei tunne end ainult oma minevikukogemusi omava persoonina, vaid ka persoonina, kelleks ma planeerin tulevikus saada. See olengi mina. Või siis Ego. Tegelikult on see aga vaid mõte - psühholoogiline idee minust kui persoonist. Ja ei midagi muud.



Kus Ego asub?


Isiklikult olen ma väga visuaalne inimene - mul on pildimälu ja minu jaoks tunduvad asjad selgemad, kui ma visandan kõik joonistena. Kuna see võib aidata ka sind, lisan ka selle artikli juurde ühe joonise (vaata pilti nr. 2)

Mitut inimest sa joonisel näed? Kahte, eks? Tegelikult on seal neid aga neli - päris sina, sinu lugu endast, päris tema ja tema lugu endast.

Joonised on alati head seetõttu, et need võimaldavad illustreerida midagi, mida tavaliselt silmaga näha ei ole. Ja kuidas saakski näha lugu endast, kui me kanname seda oma peas ja oleme sellega täielikult samastunud?



Kes kellega «kakleb»?


Tuleta endale meelde viimast korda, kui sul oli elukaaslase, sõbra või kolleegiga mingi arusaamatus - te vaidlesite millegi üle? Kui see sulle meenub, siis küsi endalt, kelle vahel see vaidlus eespool oleva joonise kontekstis toimus? Kas vaidlus toimus sinu ja tema vahel, või hoopis sinu loo ja tema loo vahel?



Suure tõenäosusega toimus «andmine» ikka teie lugude, teie Egode vahel, kes ei suutnud teise poole nägemusega leppida. Oluline on aga mõista, et kahe inimese lugu ei saa olla iialgi ühesugune.

Kuna meil kõikidel on erinev ajalugu, siis on meil kõikidel ka erinev lugu endast. Ja meie lugu endast määrab meie kogemused, sest me näeme maailma läbi enda loo (nooled joonisel).



Mõnikord võib meile tunduda lihtsalt jabur, kuidas teine inimene ei saa aru, mida me öelda tahame. Me muudkui selgitame ja selgitame, aga teine aru ei saa. Olukord tundub lootusetu.

Aga muidugi ta ei saa aru, sest tema näeb antud olukorda täiesti teist värvi - tema vaatab seda ju läbi enda loo, sina aga läbi enda loo. Olukord, mis peaks olema tegelikult nii ilmne, on subjektiivselt vaadatuna täiesti erinev.

Ja just siit saavad alguse tülid, vaidlused ja kaklused - me lihtsalt unustame ära, et «väljakul» on neli «inimest», kuigi välja paistab ainult kaks.



Lahendus?


Kõige traagilisem olukord on see, kui näiteks ema ja tütar või isa ja poeg mingi põhimõttelise asja pärast tülli lähevad ega räägi üksteisega näiteks järgmised 30 aastat.

Üks ütleb endale, et kuidas ta sai ikka midagi sellist teha, ja ma ei suuda talle seda iial andestada. Ning teine tunneb täpselt samamoodi, aga ainult selle erinevusega, et tema ei suuda mõista esimese motiive.

Kes kaklevad? Kes ei räägi üksteisega järgmised 30 aastat - kas päris ema ja tütar, või ema maailmavaade ja tütre maailmavaade? Jah, muidugi kaklevad omavahel maailmavaated, mitte päris inimesed. Maailmavaated, uskumused, lood, Egod - ei ole tähtis, milleks me neid nimetame, sest lahendus ei peitu terminites.

Lahendus peitub õigel hetkel teadvustamise oskuses.

Kui sa oled sarnases olukorras, siis on väga oluline teadvustada, kes hetkel tülitsevad. Kui sa selle küsimuse endalt küsid, oled sa lõpetanud oma Egoga samastumise, ning saanud teadlikuks. Sinus on tärganud päris inimene.

Kui sa seda piisavalt palju harjutad, võid sa isegi sel hetkel sisemise silmaga «näha», kuidas väljakul on lisaks sinule veel sinu enda Hr. Ego, ja siis vastaspool koos oma rasvase Egoga. 



Teadlikuks saamine on alles esimene etapp, sest sellest on vähe kasu, kui sina ainult teadlikuks saad. Teine pool istub ju ikka veel oma egomaailmas, ja ta ei kavatsegi sellest lahti lasta.

See on tegelikult okei, sest kui sina lõpetad Egoga samastumise, ei tee sulle enam teise poole väited ja rünnakud haiget. Need lihtsalt lähevad sinust mööda, sest sa saad aru, et vastast, kes sind nii põrmustada soovib, ei ole tegelikult olemas.

See on kõigest sinu päris vastase psühholoogiline projektsioon iseendast, mis on tingitud tema minevikust ja kujuteldavast tulevikust. Luba tal olla.

Teine samm on mõistmise ja aktsepteerimise kaudu vastase avamine. Kui sa jääd tema väidetele ja «rünnakutele» avatuks ega vastanda end temale enam, võtab ka tema endalt ründerežiimi maha.

Sa võid näiteks öelda, et sa mõistad teda täiesti. Ja sa mõistadki. Kuid sa ei mõista mitte tema vaadet, vaid seda, et ta on hetkel oma vaatega samastunud. Kuid ka see on täiesti okei. Luba tal olla.



Sellisel viisil arutelusid pidades saad sa läbi lahkuse, sallivuse ja mõistmise teise inimese päris minani jõuda. Ühel hetkel võid sa märgata, kuidas ka tema Ego jõud hakkab raugema, sest Egol on igav, kui vastaspool on temaga kogu aeg nõus.

Ja siit kerkib sinu võimalus. Kui vastase Ego näeb, et pole vastast, laseb ta rusikad alla - ta jätab päris mina kaitseta. Ja nüüd on võimalus sul jõuda tema päris minani, öeldes, mida sina tunned, miks sa nii tunned, ja kuidas sa näeksid, et antud olukord mõlemale osapoolele võimalikult aktsepteeritaval viisil lahendada.



Jah, ma tean, et nii pole ilus teha - ma mõtlen teise inimese Ego niimoodi ära petta - , aga lohuta end sellega, et tegelikult ei ole mingit Ego olemas. See on pelgalt mõte. Sina ja mina viisil, nagu me tavaliselt end käsitleme, oleme pelgalt mõte. Hirmutav, aga absoluutselt vabastav.