Marina Lohk: imaginaarsed tolmurullid ehk miks mehed koristada ei taha

Foto: Aivo Kallas

Ehkki esmapilgul tundub, et mehi, kes hea meelega süüa teevad, koristavad ja lastega tegelevad, on tänapäeva Eestis üha rohkem, näitab ametlik statistika selles suhtes veel väga väikest muutust.
 

Sel nädalal ilmunud statistikaameti kogumikust «Mehe kodu on maailm, naise maailm on kodu?» selgus nimelt, et ka meestega võrdselt kaua tasulist tööd tegevad naised kulutavad kodutöödele ikkagi tund aega rohkem.

Kui nimetada sellist olukorda ebavõrdseks, tõusevad paljud mehed seepeale tagajalgadele ja ütlevad sarkastiliselt, et kui naisel on vastupandamatu soov pidevalt lapiga ringi vehkida, on see tema enda mure. Ja tolmurullid? Ära kujuta ette, neid pole olemas!

Selge see, et kui ratsionaalselt mõtlev mees ei näe mingis tegevuses loogiliselt põhjendatavat mõtet ega kasu, ei pea ta seda tegevust ka vajalikuks. Jäägu puhtusefriiklus naiste eralõbuks!

Kas meie, naised, peaksime sellega leppima? Ausalt öeldes tahaks siinkohal kaitsta hoopis mehi ja öelda, et eks tõde ole ilmselt kusagil vahepeal.

Kui naine tahab, et kodu poleks mitte pelgalt puhas ja korras, vaid lausa läigiks iga sekund, siis ilmselt on ka ülekohtune süüdistada meest, et ta igapäevaselt kodu «poleerimises» kaasa ei löö.
See võrdlus võib ehk esmapilgul tunduda kohatu, kuid kui peres on pereauto, mis peamiselt mehe juhtida, ning mees tahab seda puhtana hoida, siis tegeleb ta ju sellega ise?

Jah, loomulikult on kodu midagi muud. Kodus veedetakse ju koos aega ja oluliselt rohkem. Mida suurem pere, seda rohkem läheb kodu sassi ja mustaks ja seda rohkem vajab koristamist.

Ja millal jääb naisel veel enda jaoks aega, kui KÕIK kodused toimetused vaid tema kanda on, sellal kui mees vaid aeg-ajalt autoga pesulas käib ja heal juhul prügi välja viib?

Ega ilmselt ei jäägi. Kuid süüdistamise asemel tuleks selgeks teha, miks on teatud koduseid toimetusi vaja mitte vaid naisele, vaid tervele perele, kuidas sõltub neist kõigi osapoolte enesetunne ja heaolu.

Sest kui igapäevane lapiga vehkimine tundub igale mõistlikule mehele loomulikult liig mis liig, siis… korra nädalas ettevõetavat koristust võiks ju võrrelda ka auto regulaarse pesu ja hooldamisega. Rääkimata sellest, et laste kasvatamine ei tohiks küll olla naiste «eralõbu».

Püüdkem mõista, mitte hukka mõista

Kuid miks siis mehed ei mõista? Üks põhjus võib vabalt peituda selles, et nii kaua, kui inimesel pole mõne teemaga isiklikku kokkupuudet, ei suuda ta seda ka täielikult mõista.

Nii kaua, kui naised teevad märkamatult kõik korda ning mehed näevad vaid läikima löödud fassaadi, ei saagi viimased aru, et selleks on vaja ka midagi teha. Või et see «midagi» võiks olla reaalselt aeganõudev ja ehk ka füüsiliselt väsitav.

Sattusin kunagi ammu põgusalt vaatama Ameerika saadet, kus koduste toimetuste koorma all ägavate koduperenaiste mehed korraks rolle vahetama sunniti. Tulemusega võis rahule jääda - mehed, kes seni olid elanud õndsas usus, et naine naudib lastega kodus rõõmsalt vaba aega ega tee suurt midagi, olid juba esimese koduse päeva lõpuks nii läbi, et tahtsid alla anda. «Kuidas ta seda kõike jõuab?» küsisid nad otsaesiselt higi pühkides.

Sarnaselt ei pruugi kodused või vähem pingelist tööd tegevad naised mõista näiteks ühelt koosolekult teisele käivate meeste väsimust. Ka neile võib tunduda, et mees on päev otsa vaid kuskil laua taga tähtsat nägu teinud - mis väsimus? Kuni satuvad ühel hetkel ise koosolekute keerisesse ja tunnevad, et õhtuks on pea pingest ja suhtlemisest lõhkemas.

Maailm muutub ja muutuvad inimesed. Me võime ju rääkida jäigalt kinnistunud soostereotüüpidest, kuid ometi on ka täiesti vastupidiseid näiteid elust enesest. Rollid vahetuvad, seeläbi paraneb teineteisemõistmine, suureneb peremudelite mitmekesisus ning võrdsuse mõiste saab juurde uusi tähendusi.

Näiteks tunnistas üks lugeja Naine24.ee kommentaariumis, et ehkki naised on korralageduse suhtes keskmiselt tundlikumad ja armastavad rohkem süüa teha, on tema hoopis üle keskmise lohakas ja vihkab söögitegemist. Kuid tema mees armastab süüa teha ja armastab korda.

«Seega lihtsalt juhtub nii, et tema kokkab ja koristab rohkem. Kokkamise osas on kõik ok, aga koristamise osas vahel kakleme ka - ta arvab, et ma peaks rohkem panustama. Mis on õige,» märkis naine.

«Mina laekun kontorist tihti õhtul kell 9, tema saab tavaliselt õigel ajal lahti. Aga ka see on omamoodi aus jaotus, sest mina saan suurema orjastatuse eest ka rohkem palka. Seega ei tasu igal pool tonti näha - võrdsus on olemas siis, kui igaühel on tahtmise korral võimalik elada omamoodi, mitte siis, kui kõik elavad ühtemoodi.» 


Kuldsed sõnad, kas pole? 

Võlusõna: tiimitöö

Kuid levinud olukorra juurde tagasi tulles - sageli võtavad naised endalegi märkamatult vabatahtlikult kõik enda kanda, pannes samal ajal sügavale sisemusse idanema karjuva ebaõigluse tunnetamisest tekkiva rahulolematuse seemne.

Ent andke mehele kätte tolmuimeja - just siis, kui toapõrandale on kogunenud parajalt juuksekarvu, toidupuru ja tolmurulle - ja peagi küsib ta siira imestusega: «Kust kõik see mustus tuleb?»

Ning nendest utoopilistest tolmurullidest, mida varem tema maailmas ei eksisteerinud, saavad reaalsed vaenlased, kellega tuleb vapralt iga nädal võidelda. Samal ajal, kui naine näiteks lõunasööki vaaritab.

Ka kokkamine ei pea jääma vaid ühe osapoole «eralõbuks». Kui mehele näiteks söögi tegemine tõesti ei meeldi, võib ju paluda tal veidi «abikokana» tegutseda, teha midagi lihtsat - hakkida, segada, kloppida. Argumendiks kiirem lõpptulemus ja rõõm tiimitööst.

Muide, just rahulolutunne tiimitööna saavutatust võib osutuda üheks suuremaks edasiviivaks jõuks. Kui kodu saab tandemina tegutsemise tulemusena varasemast kaks korda kiiremini puhtaks ja aurav söök rutem lauale, mis annab võimaluse rohkem koos vaba aega veeta, siis on rahul kõik.

Ja kui hästi läheb, saab sellest vaidluskoha asemel meeldiv harjumus. Või peretraditsioon. Kuidas soovite.