«Mõned inimesed lähevad preestri juurde, teised pöörduvad luule, mina aga oma sõprade poole,» on öelnud kirjanik Virginia Woolf. Enamik meist kurdab samuti oma muresid sõpradele. Sest muresid sõbraga jagades saame me lähedaseks ja tekkinud side tõstab omakorda meie enesehinnangut.
Probleemide jagamine ja arutamine parandab meie enesetunnet. See juhtub seetõttu, et rääkimine vallandab naistel ajukemikaale, mis annavad heroiinisõltlase narkouimaga võrreldava heaolutunde. Siiski ei pruugi sõbrale südame puistamine olla kõige targem tegu.
Vastastikuse kurtmise ühiskond
Hiljuti Missouri ülikoolis noorte naiste peal läbi viidud uuringu järgi paneb naiste kalduvus vahetpidamata oma probleemidest rääkida neid muresid tegelikkusest märksa suurematena paistma.
Kuna uuringualused naised keskendusid kogu aeg oma probleemidele, olid nad takerdunud negatiivsetesse mõttemustritesse, mis viisid lõppkokkuvõttes emotsionaalsete probleemideni, nagu ärevus, depressioon ja stress. Veelgi enam, teatud juhtudel muutus see potentsiaalselt «nakkavaks» ja ebatervislikuks emotsionaalseks ängiks.
Kui naised räägivad omavahel oma probleemidest, jõuavad nad harva lõpliku lahenduseni ning pidev rääkimine kipub panema nii neid endid kui ka nende sõpru end hoopis halvemini tundma.
Üks naine tunnistas idiva.com’ile, et sõbrannadele muresid kurtes kipume situatsioone liialt palju analüüsima ja küsima sama probleemi puhul nõu mitmelt inimeselt, suurendades seeläbi vaid oma ärevust. «Nii et isegi juhul, kui sa tõesti tahad oma probleemile lahendust leida, ei rahulda sind iialgi ühe sõbranna arvamus ning sa jäädki küsima teiste nõuandeid, lahates asja üha uuesti ja uuesti.»