/nginx/o/2011/11/02/818096t1he3f5.jpg)
Mõõdukas koguses kiitust ja tunnustust teeb elu ilusamaks, kuid sõltuvus nendest võib orjastada. See oht varitseb just meid - ülitublisid ja püüdlikke naisi, kirjutab Manona Paris ajakirja Anne & Stiil novembrinumbris.
Kiitusesõltuvus võib orjastada
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Psühholoogi ja perekeskuse Sina ja Mina koolitaja Marge Vainre sõnul võib inimene kiitusesõltlaseks kujuneda peamiselt kahel viisil: kas ta on kogenud lapsena rohkesti halvustamist, kriitikat ja ranget kohtlemist või siis pole talle osaks saanud mingit tagasisidet ega märkamist.
26-aastane Kätlin valmistas ükskord ette tõeliselt suurt rahvusvahelist projekti, kuhu ta pani kogu jõu ja vaba aja. Kõik kolleegid utistasid teda tagant, kiites, kui tubli ta on.
«Sellises hiilguses jätsin oma tervise paratamatult tagaplaanile ja otsustasin seda edu nautida, kuigi organism andis köha, noju jms näol mitu korda märku. Kuni siis kaks päeva enne üritust olin siruli voodis ning sain arstilt kuuajalise reisikeelu,» muigab Kätlin.
Ometi arvab naine, et ilma kiituseta ei saa. «Jah, ma võin ise teada, et teen oma asju hästi, aga kui kiitust ei tule, siis ei loe isegi palganumbri suurus.»
Söakas ajakirjanik Betina (24) sai aga tunnustusesõltuvusest üle siis, kui ühel päeval avastas, et ei suuda öelda kellelegi «ei», ignoreerides seejuures enda soove, kuna kardab, et teda peetakse muidu halvaks inimeseks.
«Kiitus pole mulle enam narkootikum, kuid kindlasti on see vitamiin, mis annab julgust ja motivatsiooni,» tunnistab ta nüüd.
Loe pikemalt ajakirja Anne & Stiil novembrinumbrist!