Katkend David Nichollsi romaanist «Üks päev»

Foto: Kirjastus Varrak

15. juuli 1988. Emma ja Dexter tutvuvad ülikooli lõpuõhtul. Homme peab kumbki oma teed minema. Kus nad järgmisel aastal selsamal päeval on? Ja veel aasta edasi? Ja igal järgmisel aastal? Kakskümmend aastat. Kaks inimest. Üks päev. Avaldame kirjastus Varraku loal kahes osas David Nichollsi romaani «Üks päev» esimese peatüki!
 

ESIMENE PEATÜKK

Tulevik

Reede, 15. juuli 1988

Rankeillor Street, Edinburgh

«Küllap on peaasi midagi paremaks teha,» ütles tüdruk. «Tead küll, no midagi kohe tõesti muuta.»
«Mis, selles mõttes, et maailma muuta?»

«Mitte päris tervet maailma. Ainult seda natukest enda ümber.»
Nad lamasid hetke vaikuses, kehad üheinimesevoodis teineteise ümber kooldunud, ja puhkesid siis mõlemad tasasel, koidueelsel häälel naerma. «No täitsa lõpp, et ma midagi sellist ütlesin,» ägas tüdruk. «Kõlab natuke banaalselt, eks?»

«Natuke banaalselt jah.»
«Ma püüan inspireeriv olla! Ma püüan kergitada su kasimata hinge selle suure seikluse suunas, mis sul ees seisab.» Ta keeras näo poisi poole. «Mitte et sul seda vaja oleks. Sul on kindlasti tulevik kenasti ära planeeritud, täname küsimast. Ilmselt on sul kusagil väike diagramm või umbes nii.»

«Vaevalt küll.»
«Mida sa siis tegema hakkad? Mis suured plaanid sul on?»
«Noh, mu vanemad tulevad mu asjadele järele, viskavad need enda poole, siis veedan paar päeva nende Londoni korteris, kohtun mõne sõbraga. Siis Prantsusmaa...»
«Väga kena...»

«Siis võib-olla Hiina, viskaks pilgu peale, siis võib-olla edasi Indiasse, reisiks seal natuke ringi...»
«Reisimine,» ohkas tüdruk. «Nii etteaimatav.»

«Mis siis reisimisel häda on?»
«Nimetame seda pigem reaalsusest hoidumiseks.»
«Minu meelest hinnatakse reaalsust üle,» ütles poiss lootuses, et see võib ehk salapäraselt ja karismaatiliselt kõlada.

Tüdruk krimpsutas nina. «No võib-olla nende jaoks, kes seda endale lubada saavad, sobib see jah. Miks mitte lihtsalt öelda: «Ma sõidan kaheks aastaks puhkusele»? See on ju sama.»

«Sest reisimine laiendab silmaringi,» ütles poiss küünarnuki najale tõustes ja tüdrukule musi andes.

«Ah, ma arvan, et sa oled ilmselt juba niigi laia silmaringiga,» ütles tüdruk ja pööras näo ära, vähemalt hetkeks. Nad jäid uuesti padjale lamama. «Ja üldse, ma ei mõelnud, et mida sa järgmisel kuul teed, ma mõtlesin päris tulevikus, kui sa oled, ma ei tea...» Ta vakatas, justkui manaks esile mingit fantastilist mõtet, nagu näiteks viies dimensioon. «... neljakümneaastane või nii. Kes sa neljakümneselt olla tahad?»

«Neljakümneselt?» Ka poisile paistis see mõte üle jõu käivat. «Ei tea. Kas «rikas» tohib öelda?»
«No nii-nii lame.»
«Hea küll, siis kuulus.» Ta hakkas tüdruku kaela nuhutama. «Nats haige värk, on ju?»

«Ei ole haige, hoopis... põnev on.»
«Põnev!» Poiss matkis nüüd tema häält, tema pehmet Yorkshire’i hääldust, püüdes teda lolliks teha. Tüdrukuga juhtus seda alatasa, peenest perest pärit poisid tegid häälega vigurit, just nagu oleks pisut teistmoodi häälduses kui sellises midagi ebaharilikku ja vanamoodsalt nunnut, ja tüdruk tundis juba mitmendat korda võdinat, mis kinnitas tema antipaatiat poisi vastu. Ta vingerdas end õlgadega eemale, kuni oli vastu jahedat seina surutud.

«Põnev jah. Me peamegi ju põnevil olema, mis? Kõik need võimalused. Nagu rektori asetäitja ütles: «Soodsate juhuste uksed valla...»»
««Just teie nimed on homsetes ajalehtedes...»»
«Vaevalt küll.»

«No ja oled siis põnevil või?»
«Mina? Jumal hoidku, ei, ma situn püksid täis.»
«Mina ka. Issand...» Poiss pööras äkki ringi ja küünitas just nagu närvide rahustamiseks käe põrandale voodi kõrvale sigarettide järele.

«Neljakümneaastane. Nelikümmend. Põrguvärk.»
Poisi murelik olek ajas tüdrukule naeru peale ning ta otsustas vinti üle keerata. «No mida sa siis neljakümneselt tegema hakkad?»

Poiss süütas mõtlikult sigareti. «Vaata, asi on selles, Em...»
««Em”? Kes siin Em on?»
«Sind kutsutakse Emiks. Ma olen kuulnud.»
«Sõbrad kutsuvad mind jah Emiks.»
«Kas ma siis tohin sind Emiks kutsuda?»
«Lase käia, Dex.»

«No ma olen kogu selle vanaks saamise värgi üle natuke mõelnud ja olen jõudnud otsusele, et ma tahaksin jääda täpselt selliseks, nagu ma praegu olen.»

Dexter Mayhew. Ta kiikas tuka vahelt poisi poole, kui too vastu odavat nööpidega vakstupäitsit nõjatus, ja isegi ilma prillideta oli selge, miks Dexter võiks täpselt samasuguseks jääda tahta.

Silmad suletud, sigaret raugelt alahuule külge kleepunud, koiduvalgus läbi kardinate punase filtri üht näopoolt soojendamas – nõks, kuidas näha välja nii, nagu ta pidevalt foto jaoks poseeriks, oli poisil käpas. Emma Morley pidas «nägusat» totakaks üheksateistkümnenda sajandi sõnaks, aga selle kohta polnud tõesti muud sõna, kui, siis ehk «ilus».

Dexteril oli selline nägu, mille puhul oled teadlik nahaalustest luudest, justkui oleks isegi tema paljas kolp ligitõmbav. Peen, veidi rasust läikiv nina ja tume nahk silmade all, mis nägi välja peaaegu nagu verevalum – aumärk kogu selle suitsutõmbamise ja pikale veninud ööde eest, mida veedeti Bedalesi tüdrukutele meelega stripipokkeris kaotades.

Dexteris oli midagi kassilikku: kulmud peened, suu eneseteadlikult pruntis, huuled tooni võrra liiga tumedad ja täidlased, aga nüüdseks kuivad ja lõhenenud ning punase Bulgaaria veiniga toonitud.

Milline kergendus, et tema juuksed olid jubedad, tagant ja külgedelt lühikesed, aga eest jõleda väikese Elvise-jonksuga. Kui ta ka oli geeli kasutanud, siis oli see ära kulunud ja nüüd oli tukk kikkis ja kahune nagu väike totakas kübarake.

Silmad endiselt kinni, hingas Dex läbi nina suitsu välja. Ta teadis ilmselgelt, et teda vaadatakse, sest ta torkas ühe käe kaenlaaugu alla, ajades rinnalihased ja biitsepsi punni. Kust küll need lihased tulid?

Sportlikust tegevusest kohe kindlasti mitte, kui just alasti ujumist ja piljardi mängimist selle hulka ei loeta. Küllap on tegu lihtsalt säärase hea tervisega, mida suguvõsas koos aktsiate ja osakute ja korraliku mööbliga edasi antakse.
Niisiis nägus või koguni ilus, neerumustriga bokserid puusakontideni maha tõmmatud ja kuidagiviisi on ta nelja ülikooliaasta lõpuks sattunud Emma tillukese üüritoa üheinimesevoodisse. «Nägus!» Kes sa enda arvates oled, Jane Eyre või? Saa suureks. Ole mõistlik. Ära liiga luulelennuliseks mine.

Ta napsas sigareti poisi suust ära. «Mina küll suudan sind neljakümnesena ette kujutada,» ütles ta, hääles teatav õelusevärving. «Mulle lööb selle pildi kohe praegu ette.»

Poiss naeratas silmi avamata. «No anna tulla.»
«Hea küll...» Emma nihverdas end voodis ülespoole, tekk kaenlaalustesse torgatud. «Sa oled Kensingtonis või Chelseas või mõnes sellises kohas allalastud katusega sportautos, ja auto juures on see hämmastav asi, et ta on vaikne, sest selleks ajaks on kõik autod vaiksed, aastaks, ma ei tea, 2006, jah?»

Dexter kibrutas rehkendamiseks silmi. «2004...»
«Ja see auto hõljub mööda King’s Roadi viieteistkümne sentimeetri kõrgusel maast ja su õllekõht nagu väike padjake on surutud nahkse rooliratta alla, ja sul on sellised ilma pealseta kindad, hõrenevad juuksed ja lõuga pole ollagi. Sa oled suur mees väikeses autos, päevitus nagu praekalkunil...»

«Kas me palun vahetaksime teemat?»
«Ja sinu kõrval on päikeseprillidega naine, sinu kolmas, ei, neljas abikaasa, väga ilus, modell, ei, endine modell, kahekümne kolme aastane, tutvusid temaga, kui ta Nizzas motonäitusel kapotikatteks laotatud oli või umbes nii, ja ta on vapustavalt ilus ja loll nagu lauajalg...»

«No väga kena ju. Lapsi on?»
«Lapsi pole, ainult kolm lahutust, ja on juulikuine reede ja sa oled teel mingisse maamajja ja su hõljukauto tillukeses pagasiruumis on tennisereketid ja kroketikurikad ja piknikukorv täis peeneid veine ja Lõuna-Aafrika viinamarju ja vaeseid vutikesi ja sparglit, ja tuul paitab su taanduvat juustepiiri ja sa oled endaga väga-väga rahul ja su kolmas, mis ta nüüd siis oli, neljas naine naeratab sulle ligikaudu kahesaja säravvalge hambaga ja sa naeratad talle vastu ja püüad mitte mõelda faktile, et teil pole teineteisele midagi, no mitte kui midagi öelda.»

Emma vakatas. Jääb mulje, et sa oled hull, ütles ta endale. Proovi mitte jätta muljet, et sa oled hull. «Kui see sind muidugi lohutab, siis me kõik oleme juba ammu enne seda tuumasõjas surma saanud!» ütles ta lustlikult, aga Dexteril oli ikka veel kulm tema poole kortsus.

«Järsku ma siis peaksin minema hakkama. Kui ma nii pealiskaudne ja
repetanud olen...»
«Ei, ära mine,» ütles Emma natuke liiga kiiresti. «Kell on neli öösel.»

Dexter nihverdas end voodis ülespoole, kuni tema nägu oli mõne sentimeetri kaugusel Emma omast. «Ma ei saa aru, kust sul minust selline mulje on jäänud, sa ju peaaegu ei tunnegi mind.»

«Ma tean seda tüüpi küll.»
«Mis tüüpi?»
«Ma olen näinud, kuidas te tänapäeva keelte majas ringi töllerdate, üksteise peale möögite, korraldate dineesid, kus nõutakse smokingit...»

«Mul pole smokingit isegi olemas. Ja ma ei möögi päris kindlasti...»
«Pikad puhkusereisid jahtlaevaga ümber Vahemere, oh kui peen...»
«Aga kui ma nii jube olen...» Poisi käsi oli nüüd Emma puusal.
«... ja oledki.»

«... siis miks sa minuga magad?» Poisi käsi oli tema reie soojal pehmel ihul.
«Mulle tundub, et ma pole sinuga päriselt maganud, või mis?»
«Noh, kuidas võtta.» Dexter kummardus ja suudles teda. «Määra oma tingimused.» Poisi käsi oli tema nimmekohas, jalg libises tema jalgade vahele.

«Muuseas,» mõmises Emma, suu vastu Dexteri suud surutud.
«Mida?» Poiss tundis, kuidas Emma jalg tema ümber vongerdas ja teda lähemale tõmbas.
«Sa pead hambad ära pesema.»

«Mul pole selle vastu midagi, kui sinul pole.»
«Jube on,» naeris Emma. «Sul on veini ja suitsu maitse.»
«No siis klapib. Sinul ka.»

Emma nägu nõksas suudlust katkestades eemale. «On või?»
«Mind see ei häiri. Mulle meeldib vein ja suits.»
«Üks hetk.» Emma lennutas teki pealt ja ronis krabinal üle poisi.

«Kuhu nüüd?» Dexter pani käe tema paljale seljale.
«Ainult pellerisse,» ütles tüdruk, õngitsedes voodi kõrvalt raamatuvirnast oma prillid: haigekassast tasuta saadud suured mustad standardraamid.
««Peller», «peller» ... vabandust, ma pole kursis...»

Emma ajas end püsti, üks käsi rinna ees, vaadates hoolega, et ta poisi poole seljaga oleks. «Ära mine ära,» ütles ta toast välja tatsates ja haakis kaks sõrme aluspükste kummi taha, et need poolde reide lükata. «Ja vaata, et sa endaga ei mängi, kui ma ära olen.»

Dexter hingas läbi nina välja ja nihverdas end voodis ülespoole, mõõtes pilguga rääbakat üürituba, teades täiesti kindlalt, et kusagil kunstipostkaartide ja vihaste näidendite plakatite reprode hulgas on Nelson Mandela, nagu mingi unelmate ideaalpeika foto.

Ta oli viimase nelja aasta jooksul tervet hulka selliseid tube näinud, mis olid üle linna külvatud nagu kuriteopaigad, toad, kus sa eales ei asunud mõnest Nina Simone’i plaadist rohkem kui kahe meetri kaugusel, ning kuigi Dexter oli haruharva üht ja sama tuba teist korda näinud, oli see kõik liiga tuttav.

Läbipõlenud öölambid ja trööstitud potililled, pesupulbrilõhn odavate, kehvakeste voodilinade küljes. Emmas oli ka kunstihuvilise tüdruku kirge fotomontaaži vastu; välklambivalgel tehtud ülesvõtted ülikoolisõpradest ja perest Chagallide ja Vermeeride ja Kandinskyte, Che Guevarade ja Woody Allenite ja Samuel Beckettite sasipuntras.

Siin polnud mitte midagi neutraalset, kõik ilmutas mõnd truuduseavaldust või vaatevinklit. See tuba oli manifest, ja Dexter tundis ohates Emmas ära sellise tüdruku, kelle jaoks «kodanlik» on sõimusõna.

Dexter mõistis, miks «fašistil» võivad negatiivsed kaastähendused olla, aga talle meeldis sõna «kodanlik» ning kõik, millele see viitas. Turvalisus, reisimine, hea toit, kenad kombed, auahnus; mille eest ta küll vabandust paluma peaks?

Dexter jälgis suitsu rullumist oma suust. Tuhatoosi järele kobades leidis ta voodi kõrvalt raamatu. «Olemise talumatu kergus», raamatuselg «erootiliste» kohtade pealt voltis.

Nende raevukalt isikupäraste tüdrukutega oli see häda, et nad kõik olid täpipealt ühesugused. Veel üks raamat: «Mees, kes pidas oma naist kübaraks». On alles tohman, mõtles poiss, olles veendunud, et tema sellist viga küll iialgi ei tee.

Dexter Mayhew’ tulevikunägemus polnud kahekümne kolme aasta vanuses Emma Morley omast sugugi klaarim. Ta lootis saada edukaks, anda oma vanematele põhjus uhkust tunda ja magada ühekorraga rohkem kui ühe naisega, aga kuidas seda kõike kokku klapitada?

Ta tahtis figureerida ajakirjades ning lootis, et ühel päeval ilmub tema loomingu retrospektiiv, ilma et tal olnuks selget arusaamist, mis looming see olla võiks.

Ta tahtis elada elu täie rauaga, aga ilma jama ja komplikatsioonideta. Ta tahtis elada elu sellisel viisil, et kui huupi tehtaks foto, oleks see lahe foto. Kõik peaks välja nägema nagu kord ja kohus. Lõbus; peaks olema hästi lõbus ja kurbust mitte rohkem kui tingimata hädavajalik.

Suurem asi plaan see polnud, ja juba oligi esinenud vigu. Näiteks tänase õhtuga võivad paratamatult kaasneda tagasilöögid: pisarad ja ebamugavad telefonikõned ja süüdistused.

Ta peaks ilmselt nii kähku jalga laskma kui võimalik ja põgenemiseks valmistudes heitis ta vilksamisi pilgu oma riietele, mis ta maha visanud oli.

Vannitoast kostis iidvana loputuskasti hoiatav lõgin ja kolin ning ta pani raamatu tõtakalt tagasi, leides voodi alt väikese kollase Colman’si sinepipurgi, mille ta klõpsas lahti, veendumaks, et jah, see tõepoolest sisaldas kondoome – koos väikeste hallide kõhvijäänustega nagu hiirepabulatega.

Seksi ja lisaks ka narkootikumide võimalus väikeses kollases plekkpurgis – sellele toetudes tundis ta end jälle lootusrikkana ning otsustas, et jääb vähemalt veidike kauemaks. 

Loe järge juba homme!

***

«Üks päev» on inglise stsenaristi ja kirjaniku David Nichollsi kolmas romaan. Naljakas ja nukker armulugu räägib täiskasvanuks saamisest – sellest, kuidas me muutume ja mille poolest samaks jääme.

2009. aastal ilmunud «Üks päev» tõusis järgmisel aastal enimmüüdud raamatuks Suurbritannias ning nüüdseks on see tõlgitud umbes neljakümnesse keelde.

Tänavu jõudis kinolinale ka ekraniseering, mille lavastas taanlanna Lone Scherfig («Itaalia keel algajatele», «Haridus»). Emma ja Dexteri osas on Anne Hathaway ja Jim Sturgess. Film jõuab Eesti kinodesse novembri algul.

David Nicholls
ÜKS PÄEV
Inglise keelest tõlkinud Triin Tael
424 lk, kõva köide