Justin Petrone kolumn: Praha kevad

Justin Petrone Foto: Margus Ansu

See kipub olema liigagi tavaline, et veedame terve elu koos lähimate sugulaste ja sõpradega ega tea ometi paljutki, mida nad on pidanud läbi elama.

Ma teadsin, et minu isa võeti USA sõjaväkke 15. novembril 1966, ja see kuupäev on tal seniajani meeles. Olen kuulnud tolle aja kohta palju lugusid, mis peamiselt keerlevad ümber mure, mida isa ja tema eakaaslased tundsid väljavaatest, et nad saadetakse sõdima Vietnami džunglisse. Mõned neelasid mürki, et koju pääseda, mõned vigastasid ennast sel moel, et neid ei peetud enam teenistuskõlblikuks. Minu isale langes osaks õnn: ta saadeti kohta, mida toona nimetati Lääne-Saksamaaks. Isa oli väljaõppe ajal asunud õppima radistiametit ja eelmine radistide sats oli just saadetud Kagu-Aasiasse.

Baaris käies oli isa ühtlasi saanud ühelt ohvitserilt väga tulusa vihje: kui radist ei suuda kirjutada morset üle 15 sõna minutis, siis teda Vietnamisse ei saadeta. Mulle meeldib mõelda, et isa vältis nupukalt peaaegu kindlat surma oma kirjutamiskiirust tagasi tõmmates, aga tema enda kinnitust mööda ei suutnudki ta kiiremini kirjutada.