Lugejakiri: meie kooliaja esimene arvuti kandis armastatud koolipoisi nime

Foto: SERGEY MAMONTOV / Sputnik

Kutsusime oma lugejaid auhinnamängu raames üles kirjutama enda kooliajast. Maarika meenutab esimest kooliarvutit ning seda, kuidas vahetundides aega veedeti.

Minu kooliaeg algas möödunud sajandi 80- ndate aastate keskel. Mäletan oma koolivormi: helesinist pluusi (pidulikumal puhul asendas seda valge) ja tumesinist kleiti, millel säras täheke- Oktoobrilapse rinnamärk. Kandsime seda tollal suure uhkusega - oli veel ENSV. Koolivormi juurde kuulus muidu ka müts, kuid selle kandmist ei mäleta ma üldse.

Meie koolis oli tavaks hommikuti ühiselt võimelda. Kogunesime koridori, üks õpetajatest vajutas tööle magnetofoni ja kassetilt kostva reipa muusika saatel hakkasime ennast tundideks «soojaks ajama».

Algklassides tohtisime kirjutada vaid sulepeadega. Need aga olid väikese lapse suurim nuhtlus. Olgu tindiga määritud riiete või pinaliga kuidas on, kuid sinised lärakad hoole ja armastusega kirjutatud tekstil näisid alatuse tipuna! Ma ei mäleta ühtegi sulepead, mis oleks ainult korralikult käitunud ja õpetajale meeldida üritanud. Lisaks pandi tugevat rõhku ka ilusale käekirjale. «Varesejalad» olid rangelt keelatud ja vähemalt vanima kooliastmeni põlu all.

Esimene arvuti jõudis meie kooli mitmesuguste takistuste kiuste. See kandis tuntuimat koolipoisi nime «Juku» ja oli praegustega võrraldes nii pisike ja armas, kuid pikka aega väga üksik me kitsukeses raamatukogus. Seisime kobaras selle ümber ja jälgisime õnnelikku, kelle kord oli parasjagu arvuti taga istuda. Suhtusime tehnikaimesse suurima aukartusega ning kõik seda näppida ei saanudki - kooli suurimat vara tuli hoida.

Nagu tollal kombeks, oli ka meil oma aialapike, millel kasvatasime erinevaid juurikaid ja ka näiteks kummelit. Suvel kitkusime, sügisel koristasime saaki. Sunniviisiliselt vabatahtlikult loomulikult. Kõige tähtsam oli see, et noor inimene õpiks lisaks koolitarkusele ka tööd tegema! Olime ikka ja alati väga oodatud kolhoosi põldudele ning metsa istutama. Nende väljasõitude parim osa tuli lõunapausi ajal, mil värskes õhus tehtud tööst näljased õpilased hävitasid mäekõrguseid virnu võileibu ja jõid korraga tühjaks mitmed morssi täis kanistrid.

Puugihirmu tollal eriti polnud, koju sõites noppisime neid üksteise riietelt ja saatsime õnnelikumatele jahimaadele. Olime tollal märksa seltsivamad: nurusime kaaslastelt oma salmikutesse mälestuseks joonistusi-luuletusi, liikusime igal võimalusel vahetundide ajal õues ja kummikeks (see häbiväärselt unustusse vajunud lõbus ning sportlik ajaviide) liitis kõiki tüdrukuid.

Ilmaelust teadsime õige vähe. Me ei vaevanud oma pead muretsemisega nende asjade pärast, mida meil pole. Mis aga kõige tähtsam- austasime väga oma õpetajaid.