Kui ma nüüd oma vanadest koolimajadest möödun, näevad need võrreldes ajaga, kui mina neis 1990ndatel käisin, väga erinevad välja: remonditud, moodsad, kooli territoorium on aiaga piiratud jne. Vahel on isegi kahju, et ise ei saanud nii kenas koolimajas õppida. Ilmselt on majad seestpoolt samuti väga erinevad ja täis moodsat tehnikat, mida meil kunagi kasutada polnud. Ei olnud meil ka Google'it ega Wikipediat, et oma referaate ja uurimistöid teha. Istusime raamatukogus tunde ja päevi paksude raamatute ning entsüklopeediate taga. Kui nüüd on kõik kenasti trükitud ja prinditud, siis meil tuli kõik käsitsi kirja panna – ja oi seda õnnetust, kui üks kirjaviga lehe lõpupoole sisse tuli ning kogu lehekülg tuli uuesti käsitsi ümber kirjutada!
Kui aga kõik see väline ja tehnoloogiat puudutav kõrvale jätta, siis suurim muutus on minu arvates toimunud lapsevanemate ja õpilaste suhtumises õpetajatesse. Meil on paljud ameteid, sh õpetajad ja ka tervishoiutöötajad, kes on muutunud pigem klienditeenindajateks, kelle puhul «kliendid» ehk siis õpilased, lapsevanemad ja patsiendid ootavad kõrgtasemelist teenindust, mis hariduse ja tervishoiu kontekstis tähendab häid hindeid ja tervist, sest klient on kuningas. Ära unustatakse aga see, et nii õpetajad kui tervishoiutöötajad töötavad «kliendi» toodud materjaliga – kui õpilasel on õppimata, ei ole võimalik talle head hinnet panna, või kui patsient ei hooli oma elustiilist, siis pole tervishoiutöötaja võimuses talle tervist tagasi anda. Me ju ei süüdista oma hambaarsti selles, et meil on kaaries ja hambaaugud. Miks siis on normaalne süüdistada õpetajaid oma halbades hinnetes? Vahel tundub, et õpetajatele pannakse liiga suuri ootusi. Me ju ei oota advokaadilt, et ta absoluutselt iga oma juhtumi võidaks, et treener võidaks oma meeskonnaga kõik mängud või et kirurgil mitte kunagi mitte ühtegi patsienti operatsioonilaual sureks.