Päevatoimetaja:
Heidi Ruul
Saada vihje

Lugejakiri: lapsevanem, su laps pole õpetaja jaoks klient, töö on tellija materjalist! (1)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Artikli foto
Foto: Hannes Eichinger / PantherMedia / Hannes Eichinger

Kutsusime oma lugejaid auhinnamängu raames üles kirjutama enda kooliajast. Eva kirjutab, et kõige suurem muutus on tegelikult toimunud inimeste suhtumises õpetajatesse. «Miks siis on normaalne süüdistada õpetajaid oma halbades hinnetes? Vahel tundub, et õpetajatele pannakse liiga suuri ootusi,» tõdeb Eva.

Kui ma nüüd oma vanadest koolimajadest möödun, näevad need võrreldes ajaga, kui mina neis 1990ndatel käisin, väga erinevad välja: remonditud, moodsad, kooli territoorium on aiaga piiratud jne. Vahel on isegi kahju, et ise ei saanud nii kenas koolimajas õppida. Ilmselt on majad seestpoolt samuti väga erinevad ja täis moodsat tehnikat, mida meil kunagi kasutada polnud. Ei olnud meil ka Google'it ega Wikipediat, et oma referaate ja uurimistöid teha. Istusime raamatukogus tunde ja päevi paksude raamatute ning entsüklopeediate taga. Kui nüüd on kõik kenasti trükitud ja prinditud, siis meil tuli kõik käsitsi kirja panna – ja oi seda õnnetust, kui üks kirjaviga lehe lõpupoole sisse tuli ning kogu lehekülg tuli uuesti käsitsi ümber kirjutada!

Kui aga kõik see väline ja tehnoloogiat puudutav kõrvale jätta, siis suurim muutus on minu arvates toimunud lapsevanemate ja õpilaste suhtumises õpetajatesse. Meil on paljud ameteid, sh õpetajad ja ka tervishoiutöötajad, kes on muutunud pigem klienditeenindajateks, kelle puhul «kliendid» ehk siis õpilased, lapsevanemad ja patsiendid ootavad kõrgtasemelist teenindust, mis hariduse ja tervishoiu kontekstis tähendab häid hindeid ja tervist, sest klient on kuningas. Ära unustatakse aga see, et nii õpetajad kui tervishoiutöötajad töötavad «kliendi» toodud materjaliga – kui õpilasel on õppimata, ei ole võimalik talle head hinnet panna, või kui patsient ei hooli oma elustiilist, siis pole tervishoiutöötaja võimuses talle tervist tagasi anda. Me ju ei süüdista oma hambaarsti selles, et meil on kaaries ja hambaaugud. Miks siis on normaalne süüdistada õpetajaid oma halbades hinnetes? Vahel tundub, et õpetajatele pannakse liiga suuri ootusi. Me ju ei oota advokaadilt, et ta absoluutselt iga oma juhtumi võidaks, et treener võidaks oma meeskonnaga kõik mängud või et kirurgil mitte kunagi mitte ühtegi patsienti operatsioonilaual sureks.

Just seda näen ma suurima erinevusena, et inimesed ei taha endale mingit vastutust võtta halbade tulemuste eest, vaid pigem eelistavad süüdistada kõike ja kõiki väljaspool ennast. Kuigi ma ise käisin põhikoolis mitte just kõige paremas n-ö getokoolis, kus meil oli nii mõnigi halva kvaliteediga õpetaja, kes ei tahtnud/osanud arusaadavalt oma ainet õpetada, ei tulnud meist kellelgi kunagi pähe süüdistada oma halbades hinnetes õpetajaid. Õpetaja võis isegi kehvapoolne olla, kuid õpikud olid meil täpselt samad, mis eliitkoolis õppinud eakaaslastel – seega oli alati võimalus endale asjad kodus iseseisvalt selgeks teha. Me teadsime väga hästi, kui palju tööd me olime eelneval õhtul teinud ja halb hinne oli tavaliselt selle tööpanusega kooskõlas. Samuti ei käinud meie vanemad koolis õpetajaid nahutamas meie halbade tulemuste pärast – nende pärast saime me ikka ise kodus vanemate käest riielda. Mul on sõpruskonnas paar õpetajat, kelle suust võib vahel kuulda täiesti absurdsetena kõlavaid lugusid, kuidas terve perekond käib õpetaja käest selgitust nõudmas halva õppeedukusega õpilase hinnete pärast. Õpetajaks olemise juures pidigi kõige ebameeldivam osa olema suhtlus lapsevanematega ja mida aasta edasi, seda hullemaks olukord läheb.

Ma ise töötan tervishoius ja näen pidevalt patsiente, kes ei soovi mingit vastutust oma tervise eest enda peale võtta ega midagi oma harjumustes (suitsetamine, ebatervislik toitumine jne) muuta. Tundub, et nad on oma lastele sama käitumist õpetanud koolis hinnete kohta. Lapsed ei ole tegelikult süüdi – kui lapsevanem ei investeeri mingit aega oma lapse kasvatamisse, temaga aja veetmisesse, talle raamatute ette lugemisse, sest tema arvates on selleks loodud lasteaiad ja koolid, kellele tema kliendina maksab kas otse või maksumaksjana, siis ta näebki probleemi mitte endas, vaid halbade hinnete puhul talle osutatud teenuse halvas kvaliteedis. Laste kasvatamist ei saa aga haridusasutustele delegeerida nagu ka oma tervise eest hoolitsemist tervishoiuasutustele.

Tagasi üles