Neeme Raud: infomerel, üha paksemas udus

Lihtsam on suurte asjade üle juurdlemise asemel klõpsata mõnes portaalis teatele, et Liis Lass käis Raekoja platsil, see läbi lugeda, tunda, et olengi informeeritud, ja eluga (rõõmsalt?) edasi minna. Foto: Leung Cho Pan/Panthermedia/Leung Cho Pan

Mõne aja eest sain teada tähtsa asja. «Liis Lass puhkab kodumaal ja külastas Raekoja platsi!» Nii kuulutas ühes netiportaalis tolle laupäeva pärastlõuna suurim pealkiri. Olen Eestist kaua ära olnud ega tea täpselt, kes on Liis Lass. Aga ju siis kellegi jaoks nii tähtis tegelane, et sellele sõnumile nii nähtav koht anti, mõtlesin.

Üks praeguse meediamasina telgitaguseid tundev kolleeg seletas hiljem, et ilmselt oli Liisi-lugu võetud otse Instagramist, kust võrguväljaanded kopipeistiga osa oma materjalist ammutavad, eeldades, et need aitavad reaalse meedia väljaannetel hästi teenida, sest koguvad korralikult klikke. (Ilmselt neiltki, kes tahavad lihtsalt näha, mis jama see nüüd siis on!)

«Kogu meie meediapilt ongi muutumas just selliste klikitavate teadete avaldamiseks,» nuriseb üks mu tuttav. «Uudiseid on ajakirjanduses ju näpuotsaga – selliseid asju, mis on tegelikult uudsed ja mis midagi meie elu jaoks ka tähendavad. Enamik, mida avaldatakse, ongi teated sellest, kus-kes-mida-kellega tegi.»