Haiglavoodis närbunud anorektikust sai õhtuti kuus muna sööv kulturist

20-aastane Emily Brand kaalus varateismelisena kõigest 29 kg ja näljutas end nii rängalt, et sattus kuudeks haiglasse, suutmata iseseisvalt liikuda. Nüüd on ta anoreksiast paranenuna tublisti kosunud, kaalub 53 kilo ning tegeleb kirglikult kulturismiga.

Emilyl tekkis anoreksia juba 11-aastaselt, kirjutab The Sun. Nüüdseks on ta raskest haigusest hästi taastunud ja tegeledes kulturismiga sööb iga päev 3000 kilokalorit. «Unistasin kulturismi meistriks saamisest ja minu stiimuliks sai korralik söömine. Nüüd tunnen end suurepäraselt ja mu mõtteviis on hoopis teistsugune. Varem sõin null kilokalorit päevas ja nüüd söön 3000 kilokalorit päevas,» on ta enda üle uhke. «Mu ema on tohutult õnnelik, et ma olen nii õnnelik ja terve ning naudin oma elu.»

Emily söömisprobleemid said alguse koolikiusamisest. Kuigi ta ei olnud sugugi suur tüdruk, oli eakaaslaseid, kes teda norisid ja tema keha kommenteerisid. Mittesöömine oli Emily jaoks kontrolliküsimus. Nii piiras ta liigselt kaloreid ja tegi üleliia palju trenni.

Vaatamata vanemate murest jättis neiu hommikusöögi söömata. Ka koolis ei puutunud ta oma lõunasööki ja pärast kooli võttis õhtusöögist vaid mõne suutäie.

14-aastasena oli ta nii ohtlikult alatoitunud, et pandi üheksaks kuuks haiglasse. Viimaks taastus ta piisavalt, et koju pääseda, kuid haigusest paraku jagu ei saanud. 16-aastaselt läks ta koolis spordikursusele ning söömine läks veelgi rohkem käest ära. «Ma tegin väga palju trenni ja ei söönud piisavalt. Olin pikamaajooksja ja ma tõesti imestan, et ma kokku ei kukkunud. Ma närbusin tasapisi ära.»

Viimaks viis ema tütre perearstile, kes ta uuesti haiglasse saatis. 16-aastaselt kallus Emily vaid 31 kilo. «Mu vererõhk oli ohtlikult madal ja ma olin tõesti haige, aga ma ei hoolinud sellest, sest mu aju ei funktsioneerinud õigesti,» ütleb ta. «Isegi siis vaatasin peeglisse ja mõtlesin, et olen paks, see oli kohutav. Nüüd seda aega meenutades imestan, et mida ma küll mõtlesin.»

Haiglas hoiatati Emilyt, et kui ta nii jätkab, siis sureb ära. «Mind üritati voolikuga toita, aga ma tõmbasin selle välja. Nad pidid mind lõikama, aga ma lubasin ise juua. Kui keegi ei vaadanud, siis valasin selle aknast välja.

Emily oli haiglas umbes seitse kuud ja tasapisi hakkas ta enesetunne paranema. «Ühel päeval lõpuks midagi klikkis ja ma sain aru, et kaotan oma elu. Ma ei saanud sõpradega välja minna, seepärast hakkasin sööma. See oli raske võitlus iseendaga, aga järk-järgult läks paremaks.»

Haiglast lahkused kaalus ta 45 kilo ja läks oma isa farmi tööle. Tööd tehes neiu kosus ja sai tugevamaks. Kui ta 17-aastaselt jõusaalis käima hakkas, ei olnud temasuhe söömisega veel päris korras. «Ma käisin kolm korda nädalas jõusaalis personaaltreeneri juures, et kulturismiga tegeleda, aga ma ei suutnud piisavalt süüa.»

19-aastaselt tutvustati teda kohtuniks Rob Reinaldole, kes lubas naist aidata, kui ta hakkab korralikult sööma. «Kulturism innustas mind tublisti sööma, sest ma tahtsin selles hea olla. Alguses näitasin Robile iga päev ette, mida ma söön ning tasapisi sain sellega üha paremini hakkama.»

Treener Rob Ronaldo sõnul ei näinud Emily esimese 14 nädala jooksul trennis mingeid edusamme, sest ei söönud piisavalt. «Ma ütlesin talle, et kui ta tahab edukas olla, peab ta endasse uskuma ja ühtäkki hakkas ta korralikult sööma. Nüüd on ta supertugev ja üks kõige tugevamaid tüdrukuid meie jõusaalis,» kommenteerib treener.

Tänu normaalsele söömisele suudab Emily nüüd trenni teha kuus korda nädalas, iga kord kaks tundi. Ta kaalub 53 kilo ja sööb päevas umbes 3000 kilokalorit. Hommikusöögiks sööb ta näiteks mune, kaerahelbeputru ja marju või valgujooke. Lõunaks sööb kana ja riisi või lõhet, kalkunit ja maguskartulit. Sageli sööb ta kaks õhtusööki ning tema lemmiksöökideks on liha ja munad, kas või kuus tükki korraga.

«Ma ikkagi kontrollin, mida ma söön, aga nüüd on see tervislik kontroll. Kulturism sobib mulle ideaalselt, sest see on väga distsiplineeritud ja ma armastan seda.»

Sügisel läheb Emily võistlema PCA maailmameistrivõistlustele kulturismis. Treener on kindel, et tal läheb hästi, sest tal on tohutult potentsiaali. «Kui mul oli anoreksia, kannatasin depressiooni käes, isoleerisin end teistest ja ei suhelnud kellegagi,» meenutab ta. «See oli väga raske ja nüüd teen ma kaotatud aega tasa.»