:format(webp)/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
/nginx/o/2011/10/27/810110t1hcd2f.jpg)
Kui roolis olles telefoniga rääkimine on vaatamata seaduslikule keelule meie liikluses üsnagi tavaline vaatepilt, siis lapse toitmine, mis nõuab paratamatult ka teelt ärapööratud pilku, on juba midagi ekstreemsemat.
Ohtlik sõit - käsi roolil, silmad lapsel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Noored emad ikka teavad, kui stressirohke võib olla autosõit väikese lapsega. Kuid autot juhtides peaks esmatähtis olema sõiduohutus.
Mida arvata olukorrast, kus ema toidab autot juhtides kõrvalistmel istuvat last lutipudelist, samal ajal ühe käega roolist kinni hoides ning kogu tähelepanu lapsele pühendades?
OÜ Autosõit juhatuse liige, liiklusspetsialist Indrek Madar pidas sellist situatsiooni liikluses üpris ohtlikuks. Liikluses peab tema sõnul keskenduma sõiduki juhtimisele ning beebiga tegelemiseks oleks mõistlikum auto peatada, et tähelepanu ei oleks sõidu ajal hajutatud.
Kolme sekundiga läbid 42 meetrit
Näiteks tõi Madar fakti, et kui auto sõidab linnas kiirusega 50 kilomeetrit tunnis, siis ühe sekundi jooksul läbitakse 14 meetrit. Kui nüüd lapsevanem vaatab 3 sekundit last, on juba läbitud 42 meetrit. 5 sekundi puhul on selleks 70 meetrit. See on päris pikk maa ning eriti linnaliikluses võib nõnda märkamatuks jääda mõni ohtlik situatsioon või oluline liiklusmärk.
Liiklusseadus keelab juhtidel nii asulas kui ka asulavälistel teedel hoida sõiduki liikumise ajal isegi telefoni käes. Peale mobiiltelefoni kasutamise on autoroolis seadusega keelatud ka kõik muud toimingud, mis võivad segada juhtimist või liiklusolude tajumist. Selle alla käib kindlasti ka lapsega tegelemine sõidu ajal.
Tinglikult võib küll möönda, et olukorra keerulisus oleneb taustsüsteemist. Näiteks linnas ja maanteel on liiklus täiesti erinev. Siiski laitis spetsialist maha igasugused kõrvalised toimingud autoroolis, mis võivad juhtimist segada.
Võrreldes rooli taga sülearvuti kasutamisega on titaga toimetamine Madara sõnul isegi ohtlikum, sest riskitakse mitte ainult enda, vaid ka lapse eluga, rääkimata sõidukit ümbritsevast.
«Avastasin end peaaegu vastassuunavööndis...»
Kolmeaastase poja ema rääkis meile ka oma kogemusest. «Võin julgelt väita, et kui sa lapsega kahekesi sõidad pikemaid otsi (nii 100 kilomeetrit jutti ja sa teed seda väljaspool uneaega), on see lausa sõit põrgusse.
Minu poeg ei kannatanud absoluutselt turvahälli. Eks ta tundis ennast seal ahistatuna ja ei näinud välja. Mänguasjad olid igavad ja tooli seljatuge oli ka igav vahtida. Nii ta siis istus seal - alguses virises, siis kiskus nutta, kuni lõpuks olin valmis ise rooli taga kõike tegema, et ta ei röögiks hüsteeriliselt.
Nii oli mul hiljem alati juba targu kaasas kõikvõimalikke lärmavaid ja vilkuvad mänguasju, piimapudel, küpsised, kuivikud jne. Nii mõnigi kord avastasin ennast teepervel sõitmas või peaaegu vastassuunavööndis. Viimase seikluse võimalikele tagajärgedele ei taha mõeldagi…
Mis siis oleks juhtunud, kui ma poleks pead varem tõstnud? Nüüd ma peatan alati auto, kui laps on jälle visanud mänguasju jumal-teab-kuhu. Igal juhul on mugavam, kui keegi on kaasas ja tegeleb samal ajal lapsega.
Kui ma näen linnas autode tagaakendel beebimärki, siis olen eriti hoolas, kuna need autod kipuvad tegema äkkpidurdusi ja kummalisi manöövreid ilma suunatuld näitamata.»
Ka Maren peab lapse toitmist roolis hullemaks kui telefoniga rääkimist või võileiva söömist. «Vaatad ju kõrvale ja keskendud lapsele, mitte sõitmisele. Sellisele asjale võiks küll aega leida väljaspool sõiduaega. Just, et korra kohendad võib-olla kui vaja, aga pudelit hoida terve aeg - ei.»
«Laps lendas tagumiselt istmelt nagu pudrukuul ette»
Nüüdseks juba teismelise tütre ema Raili rääkis hoiatuseks hirmutava loo sellest ajast, kui tema pisipõnn oli alles 2-aastane. Antud juhul oleks võinud saatuslikuks saada just lapsega mittetegelemine.
«Mul juhtus selline lugu, kui ma üldse ei tegelenud oma lapsega sõidu ajal, vaid ta istus mul tagumisel istmel turvatoolis ja kangutas turvatooli kinnituse lahti. Minul paistis päike silma ja ma ei näinud hästi teed.
Mingil hetkel oli otse mu ees buss, vajutasin pidurid põhja ja laps lendas tagumiselt istmelt nagu pudrukuul ette. Esimene hetk oli nii hirmus, aga pärast ikka naersin. Tütar siiamaani räägib, et ma olen õudne ema, et naersin selle peale.»
Seetõttu ei laida ta lapse eest hoolitsemist sõidu ajal täiesti maha. «Mida sa teed, kui laps lakkamatult nutab - pead auto kinni või õngitsed talle enne kotist lutipudeli ja pistad pihku? Mina katsetan enne viimasega, kuigi see on ju tegelikult keelatud.»
Kaisa laidab roolis olles lapse toitmise täiesti maha. «Lapsele sõidu ajal süüa anda on küll jube. See juhib tähelepanu ju mujale ning õnnetused on kerged tulema. Sellise pisikese aja ikka võiks leida, et korra seisma jääda ning lapsel kõht täis sööta.
Meil oli seekord selline situatsioon, et oli pikk sõit Helsingist ning kui kõhud olid tühjad, siis jäime ühte tanklasse seisma, söötsime pisikesel kõhu täis ning sõime ka enda omad korralikult täis ja sõit jätkus.»
Emad teavad, et kui ikka muudmoodi ei saa, siis peab lapsega tegelema. Iseasi, mille arvelt keegi on nõus järgi andma. Lõppkokkuvõttes on küsimus prioriteetides: mis on ema jaoks olulisem, kas laps ja ohutus või õigeks ajaks kohale jõudmine?