/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
/nginx/o/2018/08/16/11243110t1hd42d.jpg)
«Minu poeg on 6-aastane, saab varsti 7. Sel sügisel läheb ta kooli. Mure seisneb aga selles, et ma lihtsalt ei kujuta ette, kuidas saab ta hakkama iseseisvusega, mis sellega kaasneb – pärast kooli ise kojutulek, üksi kodusolek ja kõik sellega seonduv,» avaldab lapsevanem oma mure Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.
«Praegu pole ta nõus isegi tund aega üksi kodus olema. Ta läheb küll rõõmuga ise tänavanurga peale kodu lähedale poodi, aga kaugemale pole ma julgenud teda saata. Kas oleks väga napakas idee lasta tal kaugemale poodi minna ja ise n-ö salaja järgi minna, et kontrollida, kas ta ikka saab suure ristmiku ja muude teedeületustega hakkama?
Ta on suhteliselt arg suhtleja ja kergeusklik – ma kohe siiralt kardan teda üksi kuhugi kaugemale saata. Kuidas õpetada talle julgelt kodus üksi olemist? Oodatud on igasugused nõuanded.»
Vastab pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja Marge Vainre:
«Olete mures nii poja valmisoleku pärast üksi kodus olla kui iseseisvalt koolist koju käima hakata ning peate teda üldiselt arglikuks. Küllap olete sellest ka omavahel rääkinud, kuidas on olla üksi kodus ja minna ise poodi.
Rääkige sellest veel – mis mõtted tal on sellega seoses, kuidas end tunneb üksi kodus ja poodi minnes, mis talle meeldib selle juures, mis mitte jne. Kui ta tõesti peab midagi hirmutavaks ja tunneb end ebamugavalt, siis võiksite koos arutada, mis aitaks sellest üle saada.
Oluline on see, et ta ise tahab proovida järjest rohkem iseseisev olla. Harjutada saab seda samm-haaval, pakkudes rohkem võimalusi. Koolitee koos läbi käies, seejuures arutledes, kus tuleb üle tee minna, millal võib jne. Seejuures võib ju kokku leppida, et lähete koos, kuid tema ise jälgib ja seletab, kuidas tohib jne. Salaja ise järgi käia enda rahustamiseks ei pruugi anda turvatunnet ja ei tekita ka omavahelist usaldust. Pigem võikski leppidagi kokku, et käite tema järgi ja vajadusel pakute kindlustunnet.
Ka kodusolekut võib proovida järk-järgult aega pikendades, olles ise näiteks telefonitsi kättesaadav. Kõige selle juures on oluline vältida pojale kartlikust sisendavates hinnangutest (nt sa kardad ja oled arg, teised sinuvanused ju kõik julgevad ja saavad hakkama, mehed ei karda jms).
Ja lõppude lõpuks, kui siiski jääb muretsemiseks põhjust, siis kaaluge teisi võimalusi, sh hoidjat, oma tööaja lühendamist, miks ka mitte kooliminekut edasi lükata vms. Oluline on saada kindlustunnet teile mõlemale.»