/nginx/o/2011/10/26/807670t1hab41.jpg)
Psühhoteraapiahuviline tudeng Natalja Tšerepanova (26) kirjutab ajakirja Psühholoogia Sinule oktoobrinumbris, kuidas tema üksildus muutus ajapikku nauditavaks üksiolekuks.
Kuidas üksildusest sai nauditav üksiolek
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui ma oma elukaaslasest kolm aastat tagasi lahku läksin, tundsin ennast tõeliselt üksildasena. Mulle tundus paaniline olukord, kui pidin pärast tööd õhtul üksi kodus olema või mul polnud nädalavahetuseks plaane tehtud.
Ma läksin iga tuttava kutse peale välja ja tihti otsisin ise võimalusi inimestega kokku saada, midagi teha, peaasi et ei peaks üksi kodus olema. Ma koormasin ennast üldse mitte minu jaoks tähtsate inimestega, kohustustega, tööga ja liigsete trennidega.
Ma kartsin jääda iseendaga, sest ma lihtsalt ei osanud siis olla – et mis ma iseendaga peale hakkan? Tundus tõesti kahtlane tegevus. Kuniks ma murdusin. Pigem murdus mu füüsiline keha. Meeletust jooksmisest. Ma ei andnud endale üldse puhkehetki, sest ma ei tahtnud üksi olla. Nüüd siis pidin.
Asi sai alguse raamatutest ja jalutuskäikudest. Minu üksildus hakkas muutuma üksiolemiseks ehk üksinduseks. Samm-sammult. Peaaegu et märkamatult.
Ma hakkasin nautima reede õhtuti pealinna ööelu asemel raamatute lugemist.
Jalutuskäigud täiesti üksinda tundusid alguses ausalt öeldes päris imelikud – et mis mõttes ma jalutan üksi, ilma sihita kuskile minna? Lausa ebamugav oli – mis teised ümberringi arvavad, kui ma üksi olen...
Kuid mida rohkem ma seda tegin, seda lihtsamaks ja nauditavamaks see muutus. Kuulad linnulaulu, vaatad suuri puid, saad merelt energiat ja oled iseendaga, oma mõtetega, oma tunnetega. Juhuslikud tuttavad ja mõttetud kohustused ei olnud enam üldse teemaks. Hakkasin valima, kellega ja millal suhtlen.
Järgmine samm oli joogatunni külastamine. See viis suhteliselt kiiresti mu järgmisele tasemele ja ma harjusin järjest enam iseendaga, oma mõtete ja soovidega, oma unistustega. Ma õppisin mediteerima ja enda sisse vaatama, mis on tohutult põnev!
Kui sa õpid üksi olema, siis sa ei klammerdu enam inimeste ja olukordade külge. Eriti tunnevad seda vastassugupoole esindajad. Sulle meeldib olla iseendaga ja vahepeal võid sa ka teistega olla.
Sa muutud huvitavamaks ja loomingulisemaks, astud oma unistustele lähemale. Su eluteele satuvad uskumatult fantastilised inimesed, kes toetavad sind ja aitavad edasi areneda.
Sa ei ole kunagi päriselt üksi, kui sa suudad nautida iseendaga olemist! Sinu hinges on alati kaasas sinu lähedaste ja su oma armastus sinu enda vastu. Ja sellest piisab, et nautida hetki, mida elu meile pakub!
Loe pikemalt ajakirja Psühholoogia Sinule oktoobrinumbrist!