Tühistamine, süüdistamine, isoleeritus, ähvardamine... Kuidas ära tunda halba suhet?

Foto: Shutterstock

Milline on hea ja milline halb suhe? Kas heas suhtes tülitseda tohib või peaks kogu aeg õnnelikult naeratama? Et kõigis suhetes on häid ja halbu aegu, võib olla päris raske välja mõelda, kas minu (või hea sõbra) paarisuhe on ikka normaalne või on asjad väga viltu, kirjutab psühholoog Kätlin Konstabel.

Osa tunnuseid seostuvad meist ilmselt enamiku jaoks halva suhtega – näiteks füüsiline vägivald. Vaimse vägivalla märkamine aga on juba keerulisem. On ometi oluline osata suhte tervise märke lugeda ka siis, kui asjad nii hullud polegi – siis on reaalselt lootust kehvaks kiskuvat paarisuhet soovi korral ka parandada.

Milline on hea suhe?

Hea suhte kirjeldamiseks on kõige lihtsam mõelda, kuidas me ennast suhtes tunneme. Kui suhtes ja koos partneriga on turvaline ja mõnus, siis ongi tegemist hea suhtega. Positiivseid emotsioone peaks suhtest saama rohkem kui negatiivseid. Heas, terves suhtes austavad ja usaldavad inimesed teineteist just sellisena nagu ollakse, peetakse lugu individuaalsusest – suhtes saab olla aus.

Valitseb teadmine, et kui mul on raske, siis ma saan pöörduda esmalt just oma kaaslase poole, ta on minu jaoks olemas. Heas suhtes on tunne, et ollakse võrdsed, ka kohustused ja õigused on jagunenud võrdselt, suhe tundub õiglane. Tülisid on vahel ikka, aga konfliktiski suheldakse nii, et probleemid saavad lahendatud, vajadusel kompromisside abiga. Tülitsedes ei nähta üksteises vaenlasi. Oma vihaga osatakse toime tulla teisele haiget tegemata.

Suhtepooltel on adekvaatne enesehinnang, toimetulekuoskus eraldi indiviididena ja oma hobid. Heas suhe pole kindlasti mingi suletud tsitadell – käiakse läbi ka mõlema poole sõprade ja sugulastega. Huvitutakse üksteise tunnetest, mõtetest ja tegemistest ning austatakse samas üksteise piire – ka privaatsuse osas. Seksi osas saavad mõlemad oma soove väljendada ja kõik, mis selles vallas teoks saab, on surve ja sunnita.

Halval suhtel on palju eri nägusid, vägivald on neist vaid üks ja kõige äärmuslikum. Ka täiesti tavalised toredad inimesed võivad leida end väga probleemses suhtes – see ei tähenda sugugi, et keegi peaks olema psüühikahäirega või lausa psühhopaat. Mõnda neist halva suhte nägudest märkavad ka teised, mõni on välismaailma eest rohkem peidus.

Halva suhte märgid

Suhtes ollakse tihti õnnetu, rahulolematu, enesehinnang on aina madalamaks vajunud. Tunned kogu aeg, et peaksid olema parem inimene suhte ja partneri jaoks – praegu pole piisav. Kõik, mida teed, tundub aina vale. Partner võib seda sulle otse öelda või annab mõista kaudselt. Võib-olla mõtled ise, et inimesena oled suhtes kängu jäänud, pole saanud areneda. Sellega võib kaasneda kibedus, et oled pidanud isikliku õnne ja unistused suhte nimel ohverdama. Mõtled tihti, et sa ei tunne ennast ära – näib, et oled muutunud, aga mitte endaga rahulolevamaks, paremaks ja õnnelikumaks, vaid halvemuse poole. Isegi vahvate ettevõtmiste ja sündmuste ajal pole sul mõnus olla ning ka koos partneriga olles tunned end üksildaselt.

Sulle ei meeldi olla partneriga koos, pigem veedaksid rohkem aega eraldi. Pärast tööd läheksid võimalusel alati meelsamini mujale kui koju. Tunned, et kui saaksid valida (kui poleks lapsi, eluasemelaenu, vajadust paista ideaalse armastava paarina jne), siis sa selle inimesega kindlasti koos ei oleks. Mõte sellest, et võib-olla kogu elu möödubki koos praeguse kaaslasega, muud polegi oodata, tekitab masendust. Läheduse ja soojade emotsioonide asemel on partneriga seotud ükskõiksuse või lausa põlguse tunded.

Tülisid on tihti ja nad algavad enamasti väikestest asjadest ning muutuvad siis  lumepallina üha suuremaks. Ehkki ajend võib olla erinev, tunduvad kõik tülid ometi kuidagi väga ühtemoodi. Tülitsemine tähendab üksteise süüdistamist, mitte kunagi ei tunnistata, et teisel poolel on oma loogika ja mõni mõistlik argument. Isegi kui pole tegemist tüliga, on suhtes väga palju kriitikat ja negatiivse alatooniga suhtlemist – tunnustamist, häid ja toetavaid sõnu on teisemärgilistest oluliselt vähem.

Oled pidevalt kurnatud või tunned partneri juuresolekul, et energiat nagu imetaks sinust välja. Sellesse olukorda võid jõuda ka siis, kui pidevalt peab teisega suheldes nööri mööda või väga õhukesel jääl käima – pidevalt tuleb pingutada ja valvel olla, sest üks vale samm ja kohe juhtub midagi koledat.

Pöördud emotsionaalse toe ja mõistmise vajamise hetkel esmalt kellegi teise, mitte partneri poole. Võib-olla ei usalda sa teda ja arvad, et talle ei sobi su mingid tunded või mured. Võib-olla oled kogenud, et ta ei saa nendega hakkama – ei oska üldse kuidagi reageerida või hakkab ise veel hullemini närvitsema. Pead hoolega valima, mida kaaslasele endast räägid. Sul pole usku, et sind tõesti kuulatakse või et sinu öeldu läheb päriselt korda.

Füüsilise läheduse ja õrnusega on lood kehvasti. Võib-olla vahel isegi seksitakse, aga ei suudelda, ei kallistata, ei puudutata niisama ega isegi naeratata.

Otsese ja avatud kommunikatsiooni puudumine

Vajadusi ja soove ei väljendata otse, ka kriitikat ei tehta otse, vaid vihjamisi, passiiv-agressiivselt. Üksteist püütakse sobivas suunas käituma manipuleerida kaudselt. Suhteprobleemidest rääkimise vältimine, pidev matmine meeldivate tegevuste või mugavamate teemade alla. Üks partner väldib pidevalt teise jaoks olulisi teemasid (nt kas last saada, abielluda, kodu osta). Teesklemine, et probleeme pole, kõik on hästi (mõtteviis, et teistel on nagunii hullem, ükski suhe pole ideaalne).

Probleeme ei võeta jutuks (lahendamise eesmärgil), vaid selle asemel näiteks ostetakse teisele midagi kingituseks või minnakse reisile. Sageli sellisel puhul räägitakse ainult lastega seotud teemadel. Vahvate asjade tegemisel või tähelepanelikel žestidel on arusaamatuse kontekstis mõte ainult siis, kui probleemne olukord on enne lahendatud ja kena ollakse pärast suhte ja hoolivuse kinnitamiseks.

Kuuled pidevalt ja oled hakanud ka ise uskuma, et oled aina süüdi ja peaaegu kõiges. Kui ise seda veel ei usu, siis pead pidevalt end kaitsma.

Võim ja sõnaõigus suhtes on jaotunud väga ebaühtlaselt. Üks otsustab suuremaid ja olulisemaid asju, teinekord ka kontrollib pidevalt kõiki pisidetaile (mida selga pannakse, süüakse jne). Üks survestab teist käituma viisil, mis tollele ei sobi – olgu siis tegemist seksi, riietuse, toidu- või karjäärivalikuga.

Püsiv armukadedus, usaldamatus, kontroll ja omanditunne viitavad, et tegemist pole mitte armastuse, vaid teise inimese vajamisega enda seesmise ebakindluse või vajaduse jaoks. Halva suhte märk on seegi, kui üks pool pidevalt üritab teises armukadedust esile kutsuda.

Suhtest sõltumine – partneriga ollakse koos, sest sisimas on tunne, et ei suuda ilma temata eladagi või ei saaks üksi lihtsalt elus hakkama. Kui teine mainib lahkumineku võimalust, ähvardatakse äärmuslikul juhul ennastkahjustava käitumise või lausa suitsiidiga. Nii ähvardatuna tunneb üks pool end mitte partneri või kallimana, vaid pantvangina.

Pidev üksteise erinevate minevikueksimuste ja vigade üleslugemine, mis muutub omamoodi võistluseks: «Mina võin teha seda, sest sina tegid ju kümne aasta eest sellise sigaduse», või: «Sul pole mingit õigust mulle seda ette heita, sest sa ise…» Vahel loetletakse ja võisteldakse ka selles, kes on kellele rohkem teeneid osutanud või tähelepanelik olnud – igatahes pole siis enam tegemist loomuliku sooviga kalli inimesega kena olla, vaid tüütu kohustusega.

Suhtes valitseb ebakindluse, hirmu, usaldamatuse või sõjaolukorra tunne. Pidevalt tuleb olla valmis millekski halvaks, emotsionaalne turvalisus puudub. Tunded kõiguvad ühel või mõlemal partneril seinast seina – ühel hetkel ollakse armunud ja üksteisele kõigeks siin maailmas, teisel hetkel peetakse kallimat vihavaenlaseks number üks või vähemalt kaalutakse lahkuminekut.

Emotsionaalne väljapressimine, ähvardamine – ka kõige väiksemate apsakate puhul seatakse kogu suhe küsimärgi alla, näiteks: «Ma olen mures, sest sa tundud kuidagi eemalehoidev» asemel öeldakse «Ma ei saa aru, miks ma pean elama koos nii külma ja hoolimatu inimesega».

Elatakse muust maailmast isoleeritult, suheldakse ainult üksteisega – muid häid tuttavaid ja sõpru polegi. Tihti käib sinna juurde mõtlemine, et tõelise armastuse ja hingesuguluse juures polegi teisi inimesi tarvis.

Kui paar kuskile teiste inimeste sekka sattub, on teistel nende pinguloleku tõttu imelik ja ebamugav. Ümbritsevatele paistab, et midagi neil ei klapi, pole korras – isegi kui ei osata seda täpsemalt sõnastada.

Partneri süüdistamine oma käitumises ja emotsioonides

Alati vastutab sinu ebaõnne või kehva tuju eest keegi teine. Näiteks on ühel olnud tööl väsitav päev ja kui koju saabudes teine on teinud mingi plaani, mis töölolnu väsimusega ei sobi või ütleb kogemata mõne vale sõna, siis saab ta kogu päeva negatiivsed emotsioonid enda kaela. Tegelikult, kui üks partner on teinud või öelnud midagi, mis teisele ei meeldigi, on igaüks siiski oma tegude, tunnete ja nende adekvaatse väljendamise eest ise vastutav.

Partneritel on üksteise ees olulisi saladusi – selliseid, mille avalikuks tulek võiks panna teist suhtes kahtlema. Tihti põhjendatakse saladusi argumendiga, et ei soovita teist tülitada või haiget teha. Partner tabatakse korduvalt valetamast oluliste asjade kohta või lubadusi unustamast.

Üksteisesse lugupidamatu suhtumine, olgu siis teiste juuresolekul või kahekesi olles. Partnerit räägitakse sugulastele ja sõpradele taga (sh isiklikke ja intiimseid detaile), tema kohta jagatakse internetis infot ja pilte luba küsimata, kiusatakse, alandatakse, tehakse partneri kulul nalja ka siis, kui ta on selgelt öelnud, et talle nii ei sobi. Sage naljatamine mahajätmise teemal või sellest, milline võiks olla elu mõne teise naisega või mehega.

Üks pooltest peab teist muude inimeste ees pidevalt välja vabandama või on lihtsalt piinlik. Asi pole konkreetses probleemses käitumises – oluline on see, et teise käitumine kas ongi või tundub nii tihti ebasobiv.

Erinevad standardid ja ootused – ühele on lubatud rohkem kui teisele. Üks peab olema täpne, teine võib hilineda ja asju ära unustada. Üks võib oma sõpradega suhelda nagu tahab, teine peab igast sammust aru andma. Üks võib kulutada kogu oma raha enda suva järgi, teiselt eeldatakse kooskõlastamist ja pere vajadustele mõtlemist.

Tühistamine – puudutagu see siis tundeid või seatud eesmärke, unistusi. «Ära ole nii tundlik, normaalne inimene ei läheks nii väikse asja pärast närvi» või «See töökoht on tasuv ja huvitav muidugi, aga mõtle tõsiselt – see on sinu jaoks selgelt liiga keeruline». Tühistamine võib esmapilgul paista hooliva soovituste jagamisena, tegelikult peaksid aga lähedased inimesed üksteist toetama ja kindlasti püüdma üksteise emotsioone mõista.

Üks partner annab teisele mõista – teinekord poolnaljatamisi, kahekesi olles või seltskonnas – et on temaga koos vaid ühel põhjusel (nt seks, raha, välimus, kuulsus, hea kokkamisoskus või sarnased hobid).

Partneritel ei tule naljalt meelde ühtegi asja, kuidas nad on üksteist positiivselt mõjutanud – olgu see mingi uue oskuse õppimine, halvast harjumusest vabanemine, üksteise toetamine töiselt raskel ajal või tervisemurega. Küll aga tuleb meelde palju negatiivset mõju  – süvenev joomine, üha laisemaks ja hooletumaks muutumine, partneri eeskujul suitsetama hakkamine. Olete suhtes olles hakanud tegema asju, mida muidu oleksite väga häbenenud (nt karjute ja ropendate laste kuuldes).

Üks partner või mõlemad on korduvalt käitunud ootamatult, mis on tekitanud teises ebakindlust. Siia nimekirja kuuluvad näiteks truudusetus, rahalised ootamatud väljaminekud, äärmuslikud tundepursked, kiired suure mõjuga emotsionaalsed otsused. Pole kindlust selles, kuidas partner käituks siis, kui näiteks jääksite tõeliselt haigeks või kaotaksite töö – kas saaksite temale toetuda?

Kogu elu tundub kuidagi kontrolli alt väljas – kas kulutate palju rohkem kui teenite, olete hädas sõltuvustega, laste normaalne kasvatamine tundub olevat täiesti lootusetu ja tohutu raske ettevõtmine, püüate justkui mingeid probleeme lahendada aga see ei õnnestu kohe kuidagi.

Artikkel ilmus esimest korda 19. augustil 2018.