Miks naised taluvad nii palju alandusi?

Foto: SCANPIX

Kanal 2 tõsielusaates «Saladused» räägiti eile näitlejate abil lugu, kus titaga kodus viibiv naine pidi leppima mehe tiheda suhtlusega rohkete «sõbrannadega». Just nimelt «sõbrannadega», sest mees vaid üritas alatute manipulatsioonide abil oma naist veenda, et tegemist on lihtsalt sõpruse ja mitte millegi enamaga.
 

Sisuliselt ei veetnud see mees oma perega koos üldse aega. Ta töötas fotograafina, pildistades päevast päeva kenasid naisi, kuid isegi, kui töö on tõepoolest vaid töö, siis tööpäeva lõppedes ei naasnud ta mitte pere juurde, vaid läks oma sõbrannadega välja. Ja koju jõudis sageli alles öösel.

Eriti drastiline oli selle loo toidupoe episood. Pere oli koos oste sooritamas ning ühtäkki nägi mees möödumas tuttavat naist. Teineteist tervitati nagu vanu sõpru, kallistuste ja ülimate rõõmuavaldustega. Kuid edasine jutt kulges naisest ja lapsest eemale jalutades, tehes nägu, et neid ei ole olemas.

Vaid hetk hiljem oli mees juba telefoni otsas - järgmise sõbrannaga juttu vestmas. «Muidugi ma tulen sinuga teatrisse! Sina vali tükk!» Umbes sellist juttu võis kuulda mehe suust, kui ta koos perega pärast poeskäiku autosse istus.

Naine kuulas vaid õnnetu näoga pealt ja küsis kõne lõppedes üsnagi rahulikult, kas mees ei võiks - palun-palun -  sel õhtul natukenegi varem koju tulla. «Me ju tahame ka sinuga koos olla,» oli tema ainus soov, mille peale mees justkui iseenesestmõistetavalt vastas, et hommikul saadi juba koos olla ju küll.

Lõpp saabus alles siis, kui petetud naine leidis arvutist mehe MSNi-vestluse, mis ei jätnud fantaasiale enam palju ruumi. Alles nüüd sai tema jaoks selgeks, et mees petab teda. Enne jäi ta rahumeeli uskuma või siis vähemalt tahtis uskuda, et mehel on tõepoolest lihtsalt palju sõbrannasid.

Mis sest, et ta perega sisuliselt tõesti vaid hommikuti enne tööle minekut koos oli ja kogu ülejäänud aja oma sõbrannadega veetis. Mis sest, et ühel õhtul mehe juurde tööle tulles pidi meie peakangelanna taluma vaatepilti, kus tema lapse isa pildistatavat modelli üsnagi ühemõtteliselt tagumikust puudutas ning temaga äsja tehtud fotosid kaamerast vaadates meelalt kudrutas.

Paraku on sarnaseid lugusid päris palju. Vahet pole, mille kohta mees seejuures valetab - olgu need naised, alkohol, narkootikumid, kahtlased sõbrad või valgustkartvad ärid.

Kõige hullem on nende lugude juures see, kuidas valetatakse - et olukord saaks turvalises mullis jätkuda, pannakse kannataja osapool uskuma, et ta kujutab seda kõike endale vaid ette. «Lõpeta ära!», «Hull oled või?», «Ära kujuta ette! See on sinu haige paranoia!» ja muu selline on tüüpiline rünnaku tõrje arsenal.

Vabandusi leitakse hulgi. Ja kuna üldjuhul tahame ju ennekõike uskuda inimeste headusse, jääme neid vabandusi teatud piirini ka uskuma. Sest tõde tundub liiga valus, kuigi valus on ilma selletagi.

Ometi on fakt, et kedagi saab petta, temaga manipuleerida või muudmoodi talle liiga teha vaid nii kaua, kuni ta ise laseb seda endaga teha. Nii kaua, kui kannataja jääb vabandusi uskuma ja elab oma petlikus kaitsemullis, saab teda ka halastamatult, halva mängu juures head nägu tehes jätkuvalt haavata.

Miks me siis ometi laseme seda endaga teha? Keegi meist pole halba kohtlemist väärt. Ja olgu võrdõiguslikkuse mõttes ja meeste rahustuseks öeldud, et kannataja rollis võib kahtlemata olla ka mees.

Ka tema pole halba kohtlemist väärt. Mitte keegi meist pole. Tehkem häält ja ärgem jäägem oma muredega üksi. Meil on vaid üks elu, mida tuleb täisväärtuslikult ja õnnelikult elada. Ning oma õnne eest vastutame me ise - vahel tuleb võtta julgus kokku ja teha otsustav samm, kuigi see ei pruugi olla lihtne.