João Lopes Marques: Eestil on aeg kapist välja tulla

João Lopes Marques Foto: Erakogu

See, et mind «geiks» tembeldatakse, pole mu jaoks enam ammu uus ega solvav. Pigem on see naljakas.

Kui mees kirjutab kulmudest, on ta gei. Kui mees kirjutab roosast värvist, on ta gei. Kui ta teisi mehi kirjeldab, on ta gei. Kui ta Pedro Almodóvari filme armastab, on ta gei.
 
Meestel, nagu ka naistel, on tähelepanuväärne anne omakohut mõista ja ketsereid materdada.
 
Tunnistan, et homoseksuaalsusest kirjutada on ilmselgelt libe tee. Libe valdkond. Eriti riigis, nagu Eesti, kus selline «ebamoraalne» nähtus oli veel aastal 1992. aastal illegaalne.

Kuigi seksuaalse orientatsiooni vabadust on siin nautida lastud ligi kakskümmend aastat, on see siiani pigem vaka all hoitud teema. Ja see on üllatav, arvestades, et tegu on riigiga, mis on nii uhke oma põhjamaiste väärtuste üle ja mille pealinn on võtnud eesmärgiks olla postmodernse «laheduse» keskuseks.
 
Mispärast see homoseksuaalsuse teema siin ja praegu? Esiteks pani mind kirjutama üks uudislugu TV3-s, teiseks kogub mõõnale järgnenud tõus aina hoogu:

• viimasel viiel aastal viitavad teadlased homoseksuaalsuse põhjusena üha sagedamini bioloogilisele eelsoodumusele. Kinnitatakse, et homoseksuaalsus on vähemalt osaliselt geneetiliselt determineeritud: seksuaalset orientatsiooni saab valida, kuid külgetõmmet ja kiindumust ei määra isiklik otsus;
• põhilisi homoseksuaalse eluviisi taunijaid Eestis – nõukogude ühiskonnas kasvanud ja elanud vanemaid inimesi – jääb loomuliku elukaarega seotud põhjustel Eestis aina vähemaks;
• Euroopas, sealhulgas lõunapoolsetes katoliiklikes riikides, nagu Portugal ja Hispaania, tunnistatakse samasooliste perekonnaliite (tsiviilpartnerlust, abielu) üha enam de jure;
• hoolimata kriisist, investeerib Brüssel miljoneid eurosid tolerantsuse ja diskrimineerimise teemaga seotud uurimustele ja tegevustele.

 
Toon veel ühe värvika näite käimasolevast nihkest: kuni 2007. aastani oli CNNi küsitluste põhjal ameeriklaste üldine arvamus, et seksuaalne orientatsioon on isiklik valik; sellest pöördepunktist hiljem aga on küsitletavad vastanud enamasti, et tegu on kaasasündinud omadusega. Et siiani meil kindlad tõendid homoseksuaalsuse põhjuste kohta puuduvad, määrab taju väga palju.
 
Üllatav, kas pole? Veel šokeerivam on vaadata Discoverylt dokumentaale niinimetatud paranduslikust teraapiast, mida 1980ndatel tehti veel päris palju. See oli psüühika ravikuur neile, kes ei tahtnud enam olla geid. Nad pidid õppima, kuidas olla mees.
 
Mulle on äärmiselt sümpaatne eestlaste jonnakas traditsioonilisus, see akuutne identiteeditunne, aga mitte tingimata kõik selles portfoolios.

«Eesti ühiskond ei ole veel selleks valmis, João… Aga mul on endal ka siin päris mitu geist sõpra…,» nagu Triin mulle eelmisel nädalal ütles, on kuidagi vähe.

Eesti ülesanne ei ole mitte avada homoseksuaalsuse ees silmad ja seda tolereerida, kiites end selle eest, et homofoobiat on tänapäeval märksa vähem, kui oli 90ndatel, vaid homoseksuaalsuse täielik tunnistamine.
 
Tänapäeva põhjamaist ühiskonda iseloomustab individuaalse vabaduse ja vaba tahte austamine. Näitena kangastub liberaalne Island – muide esimene riik, mis tunnustas iseseisvat Eestit. «Mine Sydneysse!», «Julge eristuda!», «Tule kapist välja!» –  kas neil ongi nii palju vahet? Eestlastele on välismaalaste arvamus ja riigi maine olulised. Progressiivsem seisukoht tuleks Eestile kasuks.
 
Veel põhjuseid?

• Veel hullem on, kui Lääne inimesed hakkavad osutama siin domineerivale slaavi mentaliteedile ja idaeuroopalikele standarditele, võrreldes Eestit ultrakatoliiklikust Poolast irratsionaalse matšoliku Venemaani (või Ukrainani) välja.
• Eesti riigil on suurepärane võimalus distantseeruda Kremli propagandat toitvatest ja häbiväärsete pealkirjade taga olevatest neonatslikest grupeeringutest.
• Geide vabadus tähendab ärivõimalusi ja eurosid: on tõendeid, et nad on ühed luksusjanusemad reisijad ja tarbijad. Geide patustamislembus teeb neist julged, loomingulised ja intelligentsed uudistajad.
• Miks peaksid populaarsed olema ainult Eesti naised? On ebaõiglane Eesti mehi alahinnata: nüüd, kui lennnuühendus muu maailmaga on märksa parem kui varem, on vaid aja küsimus, et Barcelona, Londoni ja Bremeni geimehed enda jaoks Põhja-Euroopa delikatessid avastavad.

Mehena, kes ei ole gei (ja kes ei tunne geide kui ühiskonnagrupi suhtes ka suuremat poolehoidu kui teiste suhtes), olen ma siiski alati kuulunud ühte väikesesse vähemusgruppi: olen vasakukäeline.

Kujutage ette, kui mind oleks sunnitud paremakäeliseks, nagu tehti paljudes kohtades mulle eelnenud põlvkonna ajal? Kui Eesti moto on olla «väga normaalne» või ka lihtsalt «normaalne», või isegi «küllaltki normaalne», peab ta oma suhtumises homoseksuaalsusesse järjele saama.
 
Uued tuuled toovad lauale uued olulised avalikud arutelud. Oleks häbiasi, kui riigikogu otsustaks kanakasvatuse kohustusliku ruutmeetrite arvu võrra arutusele enne homoseksuaalsuse teemat. Muide, ka homoseksuaalsus on sisult ühe loomaliigi õigus.
 
Ajalugu on meile õpetanud, et tulevaste põlvede pärast ei ole vaja muretseda. Geide epideemiat pole Läänemere kallastel karta – siiani pole homoseksuaalsus inimliiki ohustanud. Mehed jäävad meesteks, naised naisteks ja geid geideks (või mitte).
 
Mäletan siiani, kui mu sõber Tarmo mulle sosistas: «Ah sa ei teagi, João... Ma ei ole enam gei… Kas ma pole sulle veel rääkinud, et ma avastasin, et ma olen biseksuaalne?»

See oli pöördepunkt, mis pani mind seda teemat teise nurga alt analüüsima. Võib-olla olid need Tarmo tolle öö tuurid? Igatahes viimasel ajal käib ta väljas ainult tüdrukutega. See on normaalne, see on armas: laskem end juhtida veetlusel.
 
*Valik João Lopes Marquesi varasemaid arvamuslugusid on koondatud kogumikesse «Minu ilus eksiil Eestis» ja «Minu väga ilus eksiil Eestis».

Tõlkinud Teve Floren