SÕBRANNA EKSPERIMENT. Kuidas ma tavalise Eesti naisena 24 tundi kaitseväes veetsin

Loo autor kaitseväe vormis pisut maha sulanud kamuflaažiga ja ilma vormimütsita Foto: Mari-Liis Päären

«Liisbet! Millega sa tegeled?» Sain umbes 13 sellist üllatunud sõnumit oma sõpradelt, kui Instagrami kaitseväe vormis pildi postitasin. Ei, minust ei saanud ajateenijat, küll aga oli mul võimalus olla 24 tundi ajateenija töövari.

Kell on 5.15, on kolmapäeva varahommik ja mina sätin ennast rongile, et sõita ööpäevaks Tapale ajateenija töövarjuks. Läbi rongi akende piiluvad teravalt soojad päikesekiired ja on tunda, et tuleb kuum suvepäev.

Kolm tundi hiljem seisan Tapa sõjaväelinnaku sissepääsu ees ja mind valdavad ühtaegu nii põnevus kui ka väike ärevus. Mõtlen endamisi, miks ma küll selliseid asju teen. Koos minuga on veel kuus tüdrukut ja kuuldes, et nemadki on tundmatuse ees pisut hirmul, hakkab kohe kergem. Teadmine, et sa pole üksi, pidigi kaitseväes olema üks lohutavamaid aspekte. Kaasvõitlejatega ühiste rõõmude ja raskuste jagamine on suur osa ajateenimise kogemusest.
 

Ma pole ka ennast kunagi päris papist tüdrukuks pidanud, aga tunnen esimese hooga isegi, kuidas koti raskus tasakaalu korraks paigast ära kisub.

Vorm selga

Juba järgmisel hetkel oleme teel riidelaost kasarmusse, et varustus selga panna ja linnakuga põhjalikumalt tutvuda. Asju täis torukotte selga vinnates, on kuulda esimesi reaktsioone. Ma pole ka ennast kunagi päris papist tüdrukuks pidanud, aga tunnen esimese hooga isegi, kuidas koti raskus tasakaalu korraks paigast ära kisub. Samas ei ole see midagi ületamatut ja lisaks teistele asjadele on meil ju rasked saapad kotis.

Juuksed korralikult krunnis ja vormiriided seljas, tehakse meile linnakus ekskursioon. Naissoost ajateenijad ei pea juukseid lühikeseks lõikama, kuid soeng ei tohi vormimütsi ega teiste peakatete kandmist segada ja tegelikult ei tohi juuksed õlgadele langeda. Ekskursioon ise kulmineerub lõunasöögiga Baltikumi suurimas sõjaväelinnaku sööklas.

Ja sööki peab kiitma! Menüüd on kuvatud ekraanidele, kus on näha ka toidu kalorsus ja kogus grammides. Meie lõunasöögi ajal saab valida kartuli ja riisi ning ahjulõhe ja kana-nuudliroa vahel. Üks toit näeb välja parem kui teine ja mul on ainult hea meel, et ma enam kanaliha ei söö, sest muidu oleks otsustamine eriti keeruline. Loomulikult on lisandivalikus ka palju värsket ja igal laual seisavad lisaks Nutella ja maapähklivõi purgid ning mahlapakid. Asjaosalised ise viskavad nalja, et söök on nõnda hea tänu Briti liitlasvägedele ja nende kokkadele, kes samuti Tapa sõjaväelinnakus resideeruvad.

Kui meie oleme suhteliselt aeglased sööjad, siis ajateenijate endi söömine käib muidugi kiiresti. Järjekorda ei tohi sööklasse tekkida.
 

Relvad kätte ja põllule võitlema

Kõhud täis, viskame oma torukotid auto kasti ja ronime ise järele. Päeva põnevaim osa ootab ees! Meid viiakse 1. jalaväebrigaadi juurde metsalaagrisse, kus saame vaadata nende väljaõpet ja natukene ka ise käed külge panna. Kõiki tunde me puuduoleva väljaõppe tõttu kaasa teha ei saa, aga miini paigaldamisest ja lähivõitlusest relvadega saame maitse suhu küll.

Ilm on isegi liiga ilus ja tühjal lagendikul relvadega võideldes tundub kuum suvine päike rohkem piina kui naudinguna, aga võitlusliigutused annavad kummalist energiat ja tekitavad soovi rohkem osata. Liitrine veepudel vöö vahel vajab päeva jooksul pidevat täitmist ja avastan ennast mitu korda mõttelt varrukad üles keerata, kuid saan õigel ajal pidama. Samas poolvillastes sokkides jalgadel ei olegi saabaste sees väga hull, küll aga sulab kamuflaaž näolt maha.

Purustades stereotüüpe

Tundide vahepeal piirame naisajateenijad sisse ja uurime neilt eluolu kohta. Tapa 1. jalaväebrigaadis teenib aega neli noort naist, enamik pärast gümnaasiumi lõpetamist tulnud. Kokku on 2017. aasta seisuga Eestis ajateenistuse läbinud 85 naist, kellest pea pooled jätkavad ka tegevteenistuses. Tegevteenistus tähendab sisuliselt kaitseväes töötamist, võrdselt meestega saavad naised teenida kõikides kaitseväe struktuuriüksustes, õhuväest kuni kaitseväe peastaabini.

Väide, et ajateenistusse lähevad mehelikud naised, ei vasta tõele. Vaatan ringi ja veendun oma silmaga.

Väide, et ajateenistusse lähevad mehelikud naised, ei vasta tõele. Vaatan ringi ja veendun oma silmaga. Küll aga ei tohi ajateenijad meiki kanda, hea rasvane näokreem on see-eest soovitatav.

Naiste liitumine kaitseväega on vabatahtlik, kuid suures plaanis on tuleku põhjused sarnased. Tahetakse ennast proovile panna ja olla osa riigikaitsest. Igal juhul kinnitavad tüdrukud, et teenistusse tulek on olnud pikaajaline soov, mis on seetõttu ka hoolega läbi kaalutud. «Pärast oleksin tulemata jätmist lihtsalt kahetsenud,» sõnab üks noortest sõduritest.

Minu pärimise peale, et kuidas selle füüsilise koormusega ikkagi on ja kui heas vormis peab enne teenistust olema, vastavad tüdrukud, et seda küll kartma ei pea. Keha muutub tugevamaks ja jõudu tuleb juurde. «Ega see tase algul noormeestest väga erinegi,» kinnitavad tüdrukud justkui ühest suust. «Pigem on vaimselt raske, sest kusagil kuklas on teadmine, et ma võin ju veel loobuda,» selgitab neiu. Pärast ajateenistusse astumist on naistel 90 päeva jooksul õigus teenistusest loobuda.

«Kindlasti ei tohiks naised ajateenistusse tulla valedel põhjustel.»

Naisveebel rõhutab meile, et kaitsevägi on üpris meestekeskne maailm, aga sellest ei tohi ennast häirida lasta. Tuleb olla tugeva iseloomuga ja käituda reeglite järgi, siis ei teki probleeme. «Kindlasti ei tohiks naised ajateenistusse tulla valedel põhjustel, sest siis on teenistuse lõpp kiire tulema,» paneb ta südamele, pidades silmas, et liitutakse peamiselt noortest meestest koosneva seltskonnaga.

Noored sõdurid meenutavad, et algul oli elevust küll, kuid nüüdseks on nad poistele pigem õdede eest ja neid ei vaadata enam kui naisi, vaid rohkem on nad kaasvõitlejad. Olenevalt väeüksusest, võivad neiud saada kasarmus eraldi toa või siis eraldatakse tüdrukute voodid suurte kappide abil, mis on asjaosaliste endi sõnul hea lahendus, sest ei riku meeskonnavaimu. Pesemisruumid ja WC on naistele eraldi.

Naiste kasuks kaitseväes räägib ka nende kõrge motiveeritus. «Kuna naised tulevad vabatahtlikult, on nad tihtipeale palju motiveerituvamad ja teevad asjad kiiremini ning korralikumalt ära kui paljud meessõdurid,» räägib meile väeülem, kui metsalaagris õhtusööki valmistame.

Ei tea, kas põhjus peitub meie kui töövarjude kohalolus, kuid valjuhäälselt karjuvaid väeülemaid või veebleid me ei kohta. Jah, vajadusel suudavad nad distsipliini tagamiseks muidugi väga valju häält teha.

Õhtusöök priimuse abil ja öö tähistaeva all

Metsalaagrites on ette nähtud Eesti Kaitseväe 24 tunni kuivtoidupakk, mis on sõdurile kolme toidukorra eest. Pakk on kombineeritud vastavalt suurele energiavajadusele, sisaldades kolme kuuma vee abil valmistatavat sooja toitu, leiba, konservi, lahustuvat kohvi, teed, maitseaineid ja magusat ampsu iga toidukorra juurde.

Ajateenistuses ei pea ka taimetoitlased söögi pärast muretsema, sest neile on olemas eraldi kuivtoidupakid.

Kuivtoidupakki just sõdurite lemmiktoiduks pidada ei saa, aga metsalaagris saab ilusti hakkama. Eks kuivtoitu ole elu jooksul erinevatel ekskursioonidel ikka söödud. Kõige maitsvamaks asjaks pakis osutub aga kofeiiniga šokolaad, mis ka paljude ajateenijate lemmik pidi olema. Ajateenistuses ei pea ka taimetoitlased söögi pärast muretsema, sest neile on olemas eraldi kuivtoidupakid. Nii tore on kuulda, et selliste asjadega arvestatakse.

Märkamatult on kätte jõudnud õhtu ning aeg magama sättida. Taevas on selge ja ilm on soe, nii et magame kõik lageda taeva all. Olen kahe magamiskoti sees, rullmatil ja ei tunne öö jooksul kordagi külma, pigem on jalgadel isegi palav, sest olen mati abil kenasti kookonisse pakitud. Ärkan vahepeal ja vaatan pea kohal laiuvat augustikuist tähistaevast, siis tõmban uuesti sääsevõrgu üle näo ja jään magama.

Hommikul kell 6 tunnen naljakat togimist. Saan sekundi pärast aru, et see on patrullija äratus. Kuna läksime varakult magama, ei ole ärkamine isegi minusugusele unimütsile mingi probleem. Pakime oma torukotid kokku ja ronime taas kord auto kasti. Päris ajateenijad jäävad meist maha oma viimase metsapäeva hommikusööki valmistama.

Kaitsevägi annab oskused ja kogemuse kogu eluks

Tagasiteel Tartusse mõtlen pikalt möödunud 24 tunnile. Ajateenija töövarjutamine oli ääretult põnev ja silmiavav kogemus. Hoolimata sellest, et olime tüdrukutega tegelikult turistid, nagu üks neiu väga tabavalt mainis, olen veendunud, et kõik, kes ajateenistuse läbi teevad või on teinud, on natukene paremad inimesed kui enne.

Jah, ilmselt kui oleksime öö otsa vihma käes külmetanud ja, raske varustus seljas, mitukümmend kilomeetrit matkanud, ma võib-olla nii ei arvaks, aga eks ka see on osa oma piiride tundma õppimisest.

Sa õpid tundma oma piire, nii vaimseid kui füüsilisi, ja tuleb ette palju hetki, mil tahtejõud on ainus, mis sind edasi viib. 

Kuigi ma seda omal nahal ei kogenud, nägin kõrvalt, et ajateenistus ei ole kerge. Sa õpid tundma oma piire, nii vaimseid kui füüsilisi, ja tuleb ette palju hetki, mil tahtejõud on ainus, mis sind edasi viib. Kindlasti ei ole ajateenistus sobilik kõigile naistele ja on samamoodi raske ka meestele, aga kui oled missioonitundega, sul on piisavalt tahtejõudu ja soovi ennast proovile panna, annab kaitsevägi oskused ja kogemuse terveks edaspidiseks eluks.

Ajateenistusse astudes tuleb arvestada, et pärast teenistust jäädakse reservi ja kuni 60. eluaastani kehtib kaitseväekohustus, mis tähendab õppekogunemistel osalemist ja sõjaajal valmisolekut mobilisatsiooniks, aga kas see siis ei olegi parem, kui kriisi ajal lihtsalt käed rüpes istuda?

Ma ei ütle, et ise kindlasti ajateenistusse lähen, aga samas ei välista seda ka täielikult. Vormi kandmine tekitas kummaliselt hea enesetunde, justkui oleksin kuidagi rohkem väärt. Ja minu pikaaegne austus kõigi vastu, kes on ajateenistuse läbinud või kes seal ennast hetkel proovile panevad, sai ainult kinnitust. Midagi ei ole öelda – meil on Eestimaal võimsad mehed ja naised!