Jüri Kolk: raske lahingus – kerge lahingus

Jüri Kolk Foto: Sille Annuk

Mul oli kombeks internetis malet mängida. Veedan töö tõttu väga suure osa päevast arvuti taga ja tundus olevat hea idee aeg-ajalt, puhkepausidel, tähelepanu kõrvalejuhtimiseks teha teist laadi pingutus, mõelda läbi järgmine käik mõnes pooleliolevas mängus. Ehk see oligi hea idee. Igatahes, kuna ma arvasin, et see tegevus ei ole minu jaoks kuigi oluline (ega olegi), siis pakkus mulle lõbu proovida, kui kaugele-kõrgele mu mõtlemisvõime suudab mind kanda omapäi, teooriat õppimata.

Minu tase on suurmeistrite kõrval umbes nagu klotse üksteise otsa laduval kolmeaastasel võrreldes tipp-arhitektiga, aga ikkagi leidsin teinekord toredaid kombinatsioone või leiti neid minu vastu. Sama muljet avaldav nagu võimas ja agressiivne rünnak, võib olla ka täpne kaitse või lämmatav, aeglane, ent täiesti veatu ja vääramatu positsioonimäng. Sellest pole mõtet pikalt rääkida, ma pole asjatundja. Harrastajana aga arvasin, et see on minu jaoks mõnus keskendumisharjutus. Aitab ennast distsiplineerida. Annab edukogemuse.