/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2018/08/09/11166464t1hf696.jpg)
«Mispärast sa teisest inimesest nii kaugele istud?» uurib mu sõber.
«Viisakusest.»
«Misasja? Kohviku ainsa külalisega suhtemata jätmine ei saa olla viisakas.»
Ei saa või?
Välismaalase teooria: eestlased ei leiagi abikaasasid, sest istuvad kohvikutes üksteisest liiga kaugel!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/08/09/11166454t1h9f38.jpg)
«Ma ei mõista teid, eestlasi. Sa lähed kohvikusse, jah?» uurib Goran uuesti. «Ja kui kohvikus on ainult üks inimene, ainult üks... Siis sa ei istu tema juurde, tema lauda?»
«Loomulikult mitte.»
Goran vangutab pead. Kultuuris, kust tema tuleb, on see mõeldamatu... «Isegi mitte vähemasti kõrvallauda?»
«No kuule, see oleks privaattsooni tungimine.»
«Sa valid laua, mis on teisest inimesest piisavalt kaugel... Miks sa siis üldse kohvikusse lähed?»
Kuidas miks? Kindlasti mitte selleks, et hakata suvalise inimesega lobisema. Nii vastab eestlane.
«Mina lähen kohvikusse,» selgitab Goran, «sest soovin seltskonda. Võibolla ei istu ma ainsa külalisega samasse lauda, aga ma istun talle võimalikult lähedale. See ju asja mõte ongi – seltskond. Üksinda võin ma kohvi kodus ka juua. Selleks ei pea kohvikusse minema.»
Goranile tunduvad põhjamaised inimesed ja nende arusaamad eksootiliselt mõistatuslikud. «Kuidas te siis üldse tuttavaks saate ja abiellute, kui te ei suhtle üksteisega?»
Hmm, võib-olla seepärast meid, eestlasi, ongi nii vähe, et me kohvikus üksteisest pigem kaugele istume?
Niisiis ärge Viinis imestage, kui kõrvallaua seltskond tuleb küsima, kas teie tellitud toit maitseb ikka sama hästi, kui see välja näeb.
See oli katkend Triinu Viilukase raamatust «Minu Viin».