Ravimteeks kogutakse õisi. Juurtel raviomadused puuduvad, sellepärast oleks parem õisi kääridega lõigata, mitte rebida maast kogu kergesti eralduvat taime. Taim kasvab aeglaselt, hoolimatu kogumine võib hävitada kasvukoha aastateks.
Õisi kuivatatakse hämaras, õhurikkas ruumis. Kuivatamisel tuleb segada ja sageli kontrollida, et ürt hallitama ei läheks.
Nõmm-liivatee on rikas eeterlike õlide poolest, seda kinnitab ka tema tugev aroom kuivatamise ajal. Ta sisaldab antiseptilisi aineid nagu tümool, karvakrool, borneool, pineen. Veel on eraldatud saponiine, mõru- ja parkaineid, mineraalsoolasid, rasv- ja orgaanilisi happeid.
Hingamisteede põletike, köha ja gripi puhul võetakse üks teelusikatäis ürti klaasi vee kohta, lastakse kuni 10 minutit tõmmata ja juuakse soojalt.
Gaasivalude või soolepõletike korral (ka kõhugripi leevendamiseks) võetakse samuti 1 tl ürti klaasi vee kohta, kuid lastakse tõmmata 20 minutit, juuakse soojalt. Valutavatele kohtadele võib teha kompressi nõmm-liivatee tõmmisest.
Värsket ürti kasutades tuleks võtta vaid pool tl ürti klaasi vee kohta, sest selle maitse ja aroom on nii tugev.
Prantsusmaal on soovitatud nõmm-liivatee jooki vaimse töö tegijatele, kel on istuv eluviis.
Nõmm-liivateed võib samuti kasutada maitsetaimena, seda võib lisada toitudele, mida maitsestatakse tüümianiga (Thymus vulgare).
...on mitmeaastane huulõieliste sugukonda kuuluv poolpõõsas, samast liivateede perekonnast.
Tema kasutamise kohta ravimtaimena on andmeid juba Vana-Kreeka ajast – nii Hippokrates kui arst-botaanik Dioscorides kirjeldasid tüümiani. Vahemeremaade on ta tuntud ja armastatud juba ammu, kuna kasvab sealses kliimas väga hästi. Roomlased kasvatasid seda mesilastele toiduks ning tänapäevalgi võib Kreetal saada tüümianimett. Vana-Roomas maitsestati sellega juustu ja likööre ning lõhnastati ruume. Vanas Egiptuses kuulus ta balsameerimisel kasutatavate taimede hulka.