Justin Petrone: Pikk kuum suvi

Lapsed Rakvere pargitiigis jahutust otsimas. Foto: Marianne Loorents / Virumaa Teataja

Juba nädalaid on meid igast küljest rünnanud palavus ja kuumavine. Temperatuur tõuseb nii mõnelgi pärastlõunal kolmekümne kraadini ning maapind kõrbeb lakkamatu päikese all, ihaldades äikesetormi, mida ei tule või mis kihutab liiga kiiresti üle. Ja pole võimalustki, et mõni sellest tuntud-teada külmamaalt pärit inimene kurdaks pikale veninud kuumalaine üle, isegi kui haiglate EMO-saalid täituvad kanderaamidega, millel lebavad higist nõrguvad vanaprouad, kes suruvad meelekohtadele kiiresti sulavaid jääkuubikuid.

Eestlaste ettevõtlikkusel ei ole piire. Minu naaber, nii kolmekümnene naisterahvas, saeb puid peaaegu südaööni välja, tagant kihutamas vaieldamatult juba kaasa sündinud iha jõuda sellega ühele poole, enne kui lumi taas maha sajab. Kell kuus hommikul hakkab naaber muru niitma – või puid saagima. Raske on vahet teha, kuigi olen püüdnud harjutada kõrva eri masinate hääli ära tundma.

Mina samal ajal ei suuda üldse midagi teha. Ma ei suuda lugeda, ei suuda kirjutada, vaevu suudan mõelda. Minu unenäod on kui lapitekk, koosnedes primitiivsetest tungidest, kummastavatest süžeepööretest, draamast ja pinevusest. Ärkvelolekut ei saa pidada kuigi palju vähem veidraks. Vaid mõne päeva eest sattusin Pärnus promenaadil kokku kahe mehega, kes liikusid edasi jalgratta seljas, ühel peas kummist Putini, teisel Trumpi mask, ja kaasas olevast kõlarist rõkkas Kukerpillide «Pole sul tarvis teada». Jah, seesama kõigile teada kantrilugu toreda refrääniga: «Pole sul tarvis teada, mida ma teen!»