Aasiapärane supp oli küll imemaitsev, kuid saarerahva traditsiooniline maitsemeel ei suutnud seda siiski omaks võtta. Paraku oli see ühtlasi ka võrdlemisi kallite koostisosadega supp, nii et selle massiline allesjäämine ei olnud meile just kõige meeldivam üllatus.
Kolmandaks oli planeeritud taimne supp, täpsemalt püreekas, nagu sel ajal veel popp oli. Püreesupp tehti rõõmsalt eelmisel õhtul valmis, see oli väga tuttav ja lollikindel variant meie menüüs. Sest kes meist ei oleks kodus püreesuppi teinud?! Ja lükati see siis külmkappi oma tähetundi ootama.
Püreesupp on aga oma konsistentsilt sedalaadi tegelane, mis just kõige kiiremini ei jahtu. Ja kui pott on liiga suur, võib juhtuda, et see ei jahtugi. Mitte kunagi. Ennemini läheb lihtsalt käärima, kõik need mõnusad koored ja sulatatud juustud seal sees niisamuti.
Loomulikult juhtuski kohvikutepäeval just see viimane variant. Nii et paar-kolm tundi enne avamist tuli 15 liitrit püreesuppi hoopis metsloomade pidulauale loovutada. Ma olen kindel, et kõik meie küla rebased, kährikud ja muud tegelased käisid mitu päeva suurest rõõmust tagajalgadel.
Kahe supiga supipuhvetit pidada ei tahaks. Sel saatuslikul hetkel astub meie hoovile läbirääkimiskoolituste guru, kellel tuli kohe tabav mõte – vastavalt väljas valitsenud ilmale – pakkuda üks meeli paitav külmsupp. Kui selline külmsupi idee käiakse välja tunnike enne avamist, siis ega palju variante enam ei ole – tuleb poodi minna, ikka sinna kohalikku. Poest peab haarama valmis külmsupipurgid, keefiri ja hea soovitaja ekstra ettepanekuna ka väikesed viinerid. Kahjuks küll suppi eriline edu ei saatnud.