João Lopes Marques: sellest, kui olulised on silmapaistvad kulmud

João Lopes Marques Foto: Erakogu

Üks teenimatult tähelepanuta jäänud piirkondi naise kehal on kulmud. «Tähelepanuta» on isegi vähe öeldud, see on täiesti eiratud laiuskraad. Mina ise olen selle ehe paradigma: hakkasin kulmude värvimise fenomenile õiglast tähelepanu pöörama alles oma ilusa Eesti eksiili päevil.
 

Põhjuseid on palju. Lõunamaades, kus inimesele on üldjuhul omane tihe tume karvkate, pole kulmude värvimine kunagi teemaks olnud, Eesti naised on aga enamasti heledapäised ja tundlikuma esteetikameelega kui portugali naised. Sealpool Euroopat, kust mina pärit olen, räägitakse vahatamisest, mitte sellest, kuidas tumedamaks saada.

See teema tuli minu ellu ilma loata, ootamatult. Sain juba varases nooruses teada, kus on Lissaboni kuulsaim karvaeemaldussalong – see asus peidetuna tänaval, kus ma olin sündinud ja elasin kuni 23. eluaastani. Õnneks oli see diskreetne koht.

Kuigi jalgade ja kaenlaaluste raseerimine ning vahel paraku ka kergem või põhjalikum vurrueemaldus käis minuealiste portugallannade argipäevahügieeni juurde, poleks ma tõesti osanud arvata, et see vahatamisteema karma mind jälitama võib hakata. Minu tänava salongi sattus kogu mu õpingute ajal vaid paar-kolm mu kursusekaaslast.

«Ega siin muid põhjuseid polegi, João. Vahatamine on Lissabonis lihtsalt hirmkallis ja neil tüüpidel on seal teenuse parim hinna-kvaliteedi suhe,» tegi Paula mulle lõpuks ükskord selgeks, paljastades aastakümneid püsinud müsteeriumi. Minul igal juhul vedas – tänu oma klassikaaslaste dramaatilisele hirsutismile sain vähemalt üle paari nädala koju tasuta küüti.

Eks see nii-öelda ükskulmulisus (kokku kasvanud kulmud) tuli meil vahel jutuks, aga üldiselt polnud kulmud meile olulised. Minu silmis ehk lausa tähtsuse järjekorra lõpus. Küll aga hakkasid mulle juba varases nooruses silma põhjamaa meeste vuntsid: märkasin, et paljudel Taani, Rootsi ja Saksa jalgalluritel oli väga diskreetne vuntsilõige.

Eksperimenteerimislusti järele januneva teismelise meelest oli see šikk: blond mees heleda uhke vuntsiga, mis – erinevalt lõunamaalaste esiletungivast ninaalusest soengust – võis olla ääretult stiilne. Neutraalne ja nähtav vaid neile, kes tahtsid näha.

Tagasi naiste kulmude juurde. «Kuidas ma naiste kulme nii kaua absoluutselt tähele ei ole pannud?» mõtlesin alles siis, kui olin Tallinnasse kolinud. Kui ilu peitub väikseimates detailides, on need esialgu teisejärgulisena tunduvad kulmud tegelikult äärmiselt olulised. Lausa määrava tähtsusega. Lisaks sellele, et nad takistavad higi, vee, putukate ja prahi sattumist silma, on neil äärmiselt oluline roll näomiimikas ja inimestevahelises suhtluses.

Üllatus ja viha, näiteks. Või kas väljendab empaatiat miski paremini kui üks konkreetne kulmuliigutus?

Vaid need, kellel korralikke kulme pole, peavad oluliseks neisse investeerida, nagu ikka paljude asjadega siin ilmas. Kui oled tüse, unistad kõhulihastest. Oled kiilakas, on 17-sekundilise šampoonireklaami vaatamine piin.

Inimpsüühika iidne muster.

Siit ka kulmudega seotud müüdid. Viimastel nädalatel olen avastanud, et kulmumaailmas eristub väga ere «tähesüsteem». Just, kergitage kulme! On seitse suurt üle maailma tuntud referentsi: Coco Chanel, Greta Garbo, Sophia Loren, Marylin Monroe, Brigitte Bardot, Marlene Dietrich ja kulmudiiva Audrey Hepburn.

Igaüks neist kehastab konkreetset stiili.

Loogiline, et kunstiteadlased spekuleerivad, miks Leonardo da Vinci Mona Lisal pole näha ei kulme ega ripsmeid. «Oli see kaval lahendus, et Mona Lisa suursugusem paistaks?» küsivad uurijad. «Või on ta kulmud maalil sajanditega tuhmunud?»

Sellepärast räägitaksegi, et põhjamaa naised meenutavad Mona Lisat või lausa ingleid. Viimasega nõustun ka mina. Kuna Lääne kultuurides on inglid sootud, ei peaks nende kulmud ka väga nähtavad olema.

(Säilitagem tõetruudus.)

Siiski olen täheldanud, et ka kõige ingellikumad neiud siin põhjamaades teeks ükskõik mida, et neil oleks ilmekad selgepiirilised kulmud. Õhuke linalakkjuus võib ju 95 protsendile inimkonnast tunduda eksootiline, aga sellel on oma hind.

Jah, meil on kodus kulmud jutuks tulnud. Erinevalt oma heledapäisest emast võib juhtuda, et meie väike Agnes peab tulevikus kulmude saamiseks kosmeetilised protseduurid ette võtma. Kui nii läheb, ei tea me sedagi, kas pliiatsist või keemilisest värvimisestki piisab…

Arvatavasti on ilmne, et selles metafüüsilises mures peegeldub minu viimase aja uusim kinnismõte: iga kord, kui istun kohvikusse artiklit kirjutama, lähevad mul tähtajad meelest ja unustan ennast Eesti naisi vaatlema. Vaatan, kas nende juuksed ja kulmud sobivad kokku.

Või on kulmud tumedamad kui juuksed.

Või vastupidi.

Või kas tabatud erinevusnüansid on sünnipärased, mis on ka, nagu ma hiljaaegu teada sain, vägagi võimalik.

Või kas karvavärv sobib nahatooniga.

Ei, pole vaja muretseda. Teraapia oleks liialdus. Kuigi kulmudelt on mul viimasel ajal olnud tõesti raske pilku eemale saada. Pagan. Miks on asjadel, mille me avastame alles hilja oma elus, vastikult vastupandamatu võime me tähelepanu tõeliselt oluliselt ära kiskuda?

*Valik João Lopes Marquesi arvamuslugusid on koondatud kogumikesse «Minu ilus eksiil Eestis» ja «Minu väga ilus eksiil Eestis».

Tõlkinud Teve Floren