:format(webp)/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/07/30/11115706t1h39c6.jpg)
«Ma vihkan oma laste isa. Kogu südamest. Ma tahan sellest lahti saada. Tahan, et mul oleks temast ükskõik, et ta saaks tühjaks kohaks minu jaoks,» kurdab naine Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.
Naise ülestunnistus: olen väsinud vihkamast
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«See on kestnud juba viis aastat – kogu see aeg, mil ta pere juurest ära läks ja kolm väikest last maha jättis. Noorim oli pooleaastane ja väga soovitud laps, esimene poeg. Lihtsalt. 15 aastat noorema naise pärast.
Me oleme lastega hakkama saanud. Meil on ilus kodu, ostsime lõpuks auto, et saaksime liikuma, näljas ja paljad pole ka olnud. Lapsed olen suutnud sellest kõige sügavamast august välja tirida. Aga iseennast ei suuda. Ma tunnen kogu aeg, et minu peal on ülejõu käiv koorem, et mu elu on üksainus kohustuste kandmise jada, vastutus ja mure. Rõõm on üleüldse ära kadunud, on ainult tohutu süütunne laste ees, et nad sünnitasin. Eriti noorima ees.
Ma olen püüdnud näpistada iseenda jaoks aega, käia vahelduva eduga trennis, nautida mõnikord head raamatut või kontserti. Sest ma saan aru, et kui ma viimseni tühi olen, pole mul ka lastele midagi anda. Aga tühi olen ma sellest hoolimata. Kolme lapsega iga päev koos – ja ometi jumala üksi.
Tahaksin nii väga olla tugev naine. Tahaksin tunda rõõmu oma elust, oma lastest, iseendast. Alustuseks pean ilmselt vabanema sellest vihkamise, ülekohtu- ja põlgustundest oma sees. Surnutest halba ei räägita/mõelda. Minu laste isa on minu jaoks surnud.»
Vastab Gordoni Perekooli koolitaja Angela Jakobson:
«See on väga raske olukord, kasvatada üksinda kolme last. Kirjast loeb välja seda, kuidas olete sellega hästi toime tulnud ja nii see paistab kindlasti ka teie lähedastele. Olete vapper ja tugev naine. Eks sellel kõigel on kindlasti olnud oma hind, mida teate vaid teie.
Vihkamine on väga intensiivne emotsioon, mis võtab palju energiat, tähelepanu ja kulutab. See tunne on teid vaevanud päris pikka aega. Mõistlik oleks otsida üles vihkamise tunde algpõhjused.
Tõenäoliselt olete ise juba pikka aega püüdnud tulutult vihkamisega toime tulla. Soovitaksin teil minna selle koormaga psühholoogi juurde, et oma eelnev suhe korralikult kokku pakkida ja vabaneda vihkamise- ja süütundest.»