Kuidas lapsega netisuhtluse ohtudest tulemuslikult rääkida?

Foto: SCANPIX

Soovitusi selle kohta, mida lapse või nooruki internetikasutamise juures jälgida ja milliseid piiranguid seada, jagatakse palju, kuid oluline on kahtlemata ka see, kuidas lapsega internetitutvustega seotud ohtudest niiviisi rääkida, et ta kuuldut tõsiselt võtaks.

Mida teha, et jutuajamised ei annaks hoopis vastupidist efekti, kus laps eemaldub protestiks veelgi rohkem lähedastega suhtlemisest ja hakkab oma tegemisi varjama? Kuidas olla lapsele pigem sõber ja nõuandja, mitte aga manitsev ja keelav lapsevanem, kellele tahetakse vastanduda?

Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja, psühholoogi Marge Vainre sõnul on esmatähtis hoida lapsega häid suhteid ning säilitada vastastikune usaldus.

Kui teemaks on internetisuhtlus, soovitab ta kõigepealt uurida lapse vajadusi, kuulata laps ära. «Kuulamine ei tähenda nõustumist, küll aga mõistmist, et saate aru, mis on lapsele tähtis. Vältige lapse arvamuste mahategemist, näägutamist, kritiseerimist – see tekitab vastupanu, alandab enesehinnangut, pärsib usaldussuhet. Kui usaldust ei ole, siis ei pöördu ta ka probleemide korral vanema poole,» selgitas ta.

Kui laps väljendab sõpradega kontaktis olemise olulisust, huvi uute tutvuste leidmise vastu või muud sellist, tuleks Vainre sõnul anda talle teada, kuidas te tema jutust aru saate.

Öeldes näiteks: «Sinu jaoks on väga tähtis olla pidevas kontaktis sõpradega. Sulle tundub, et oled üksi, kui ei saa pidevalt nendega suhelda. Oled mõelnud ka kohtuda nendega, keda sa pole varem kunagi näinud. Sulle on üks uus tuttav netis lähedaseks muutunud» jne.

Need sõnastused ei sisalda Vainre sõnul vanema hinnangut, ammugi mitte kriitikat, süüdistusi ega pealesurutud lahendusi, küll aga võimaldavad mõistmist ja usalduse säilitamist.

Ühiste lahendusteni läbi usalduse

Psühholoog toonitas, et lapse vajadusest ja vanema murest lähtuvalt on võimalik leida koos lahendusi, milleks ei pea olema tingimata range kontroll- või karistussüsteem. «Oskuslik kuulamine võimaldab jõuda selleni, et laps pakub ise välja sobivaid viise, kuidas ta end turvaliselt tunneks.»

Usaldusliku suhte korral võib laps teha Vainre sõnul ise oma vanematega kokkuleppe, et näitab neile, milliseid lehekülgi internetis külastab, kuidas end soovimatute või ohtlike kontaktide eest kaitseb. Samuti võib ta jagada oma kõhklusi uute tuttavate suhtes, jagada muresid ja küsida nõu ning on nõus teavitama, kui läheb kellegagi kohtuma.

Kuidas võiks aga vanem väljendada oma muret, kui ta näeb riske suuremana kui laps ise või kui probleemid on juba tekkinud?

Marge Vainre soovitab sellisel juhul väljendada konkreetselt OMA muret ja võimalikku kahju ning rääkida seejuures vaid iseenda tunnetest, mitte aga süüdistada last vääras käitumises.

Näiteks: «Ma näen, et oled viimasel ajal tundide kaupa suletud ukse taga oma toas/ei käi enam trennis/oled loobunud sõpradega kohtumast ja ma olen mures, tahan teada, kuidas sa end tunned/tahan olla kindel, et sinuga on kõik korras… Ma tahan teada, kellega sa kohtud ja millal koju tuled, siis tunnen end rahulikumana.»

Selle asemel, et öelda lapsele manitsevalt-kurjustavalt, kas ta ikka kujutab ette, mis kõik temaga juhtuda võib, soovitab Vainre öelda näiteks: «Mul on infot selle kohta, mis on juhtunud, kui suheldi võõrastega, kes alguses meelitasid ja hiljem avaldasid survet ning koguni ähvardasid teha midagi alandavat, ja ma tahan olla kindel, et sinuga nii kunagi ei juhtuks.»

«Sellisel viisil oma murest rääkimine ei väljenda lapse või nooruki suhtes süüdistusi, hinnanguid, ei sisalda ähvardusi kontrolli tugevdamiseks, ei mõju näägutamise ega rünnakuna ning laps ei pea asuma kaitsepositsioonile,» selgitas Vainre, lisades, et seeläbi saab vähendada võimalust, et laps püüab teemat vältida või eirab lapsevanema muret.

«Vajadusel pakkuge ise lapsele infot ja kontakte, kuhu pöörduda, kui ta seda vajab. Jätke talle võimalus rääkida ka teistega - näiteks vanema õe-vennaga, õpetaja, tuttava arvutispetsialisti, psühholoogiga. Aktsepteerige lapse soovi, kui ta tunneb end mugavamalt kellegi teisega oma mure jagamisel.»

Laps peab oskama enda eest seista

Vainre rõhutas, et laps õpib enda eest seisma, piire seadma, vastutust võtma eelkõige siis, kui tal võimaldatakse seda teha.

«Kui lapsel pole võimalust kodus vanematele öelda, mida ta tahab või ei taha, öelda «ei», seista oma vajaduste eest ning kogeda, et sellega arvestatakse, siis on vähe lootust, et ta suudaks ennast kahjustavatest suhetest hoiduda ka väljaspool kodu, samuti virtuaalses maailmas,» selgitas ta.

Laps, kellel on lubatud kodus enda eest seista ja oma isiklikke piire kaitsta, tunneb Vainre sõnul ära ja seisab selle vastu, kui keegi kasutab tema suhtes agressiivsust, ähvardusi, alandamist ja teisi ohtlikele suhetele omaseid võtteid ning ei lase endaga manipuleerida.

Samuti soovitas psühholoog jälgida, et laps saaks kodust hoolimist, tähelepanu ja tunnustust, sest sel juhul pole tal vajadust käituda äärmuslikult ja hankida tunnustust riskantsel viisil.

«Vähene eneseteadlikkus, rahuolematus iseendaga, tõrjuvad või pingelised suhted lähedastega on eelduseks langeda ohtude lõksu, näiteks usaldada pimesi võõraid. Seda enam, kui jõuab kätte teismeiga ja otsingute, riskimiste, eneseleidmise, ka protestimise, eristumisvajaduste aeg,» märkis Vainre.

Ta lisas, et laps peab igas vanuses tundma, et teda mõistetakse ja tunnustatakse ka kodus ning aktsepteeritakse just sellisena, nagu ta on. «Andke lapsele teada, mida temas erilist märkate, väljendage heameelet, uhkust ja rõõmu tema tegemiste üle, aktsepteerige tingimusteta tema isikut.»

***

Millal sekkuda?

Jälgige muutusi lapse tavapärases käitumises ja meeleolus.

Kui laps on rõõmsameelne, tal on sõpru ja huvitavaid tegevusi väljaspool virtuaalmaailma, ta tunneb end koolis hästi, siis pole ilmselt ka vajadust sekkuda, sh piirata lapse netihuvi.

Kui aga märkate mõnda aega, et ta järjest enam on üksi, rõhutud, sõnakehv, kergesti ärrituv, rõõmutu nende asjade suhtes, mis enne köitsid, kurdab tervise üle, puudub koolist vms., siis on vajalik selgitada välja selle muutuse tagamaad.

Kokkulepped toimivad, kui nende tegemisel on osalenud mõlemad pooled, need on vastastikku omaks võetud.

See on peamine eeldus, et kokkuleppeid ka täidetakse. Kui üks nõuab ja teine vaid allub sellele, siis pole see kokkulepe, vaid keeld või karistus. Sel juhul toimib nõudmine vaid seeläbi, kuivõrd suur on hirm vahele jääda.

Kui laps on tehniliselt piisavalt taiplik (mida vanemaks saab, seda rohkem uusi avastusi), vanemaid pole silmapiiril vms, siis on ikkagi kiusatus piiranguid rikkuda. Vanem peab pidevalt täiustama kontrollsüsteemi, karmistama karistusi, et last ohjata.

See kujuneb pigem kes-keda võistluseks ja tegelik eesmärk, kuidas ennetada probleeme ja olla lapse jaoks olemas, kuid ta seda vajab, jääb tagaplaanile.

Selgita välja, millised kokkulepped, sh piirangud on vajalikud.

Kokkuleppeid peaks olema nii vähe kui võimalik ja nii palju kui hädavajalik ning nende seos eesmärgiga arusaadav.

Näiteks ajalise piirangu kehtestamisel loo selgus, mida see peaks tagama ning selgita lühidalt, eakohaselt ka lapsele. On see siis mure kahjuliku mõju pärast tervisele, õppimisele, teistele kohustustele, risk sõltuvuseks vms.

Kui väiksele lapsele on piisav vähene aeg, siis lapse kasvades, huvi mitmekesisemaks muutumisel, on mõistlik piiranguid leevendada.

Allikas: Marge Vainre