João Lopes Marques: kuidas kasvatada last neljakeelseks?

João Lopes Marques Foto: Erakogu

Täna on Agnes kahe kuu ja viie päeva vanune. Teda vaadates tundub see mulle juba päris palju. Ise pole ta veel 70 päevagi vana, aga juba kasvatab jõudsalt tugevamat karva, kujutage ette!

See meie väike järglane ei ole enam samasugune, nagu siis, kui ta ilmavalgust nähes oma veel väikesema kümne sõrmekesega maailmale väikseid sarvi tegi.

(Vabandust, seekord jätan nalja lätlaste aadressil vahele.)



Minu üllatuseks on Agnes hakanud päevast päeva gugudadá`ma. Ja ööst öösse. Alguses arvasin, et ta jälle nutab, aga varsti sain aru, et ta tahab – või tunneb vajadust – olla eriti noor jutuvestja.

Võib-olla on tal meile midagi väga olulist öelda.

Midagi valgustavat?

Mõni kauahoitud saladus?

2012. aastal ei tulegi maailma lõppu?

Teda on armas kuulata ja selles häälitsuses on midagi müstilist. Pean aga tunnistama, et ma tunnen end tema regulaarse gugudadà ees pisut kimpus ja võimetuna. Olen mitmekeelsete laste kohta päris palju lugenud ja rääkinud sel teemal ka oma sõpradega, kellel on eesti-portugali lapsi.



Kõik on alati väga optimistikud: «João, lapsed on nagu käsnad. Nende väike aju on uskumatult vastuvõtlik ja paindlik ja kuni seitsmenda eluaastani on nad võimelised nii palju keeli ära õppima, kui te neile õpetate… Esimesel kolmel eluaastal on sünapsid kõige efektiivsemad, nii et kasutage võimalust!»

Nii palju, kui mina otsustan? Sünapsid kõige efektiivsemad? Misasja…

«Jajah! Peale kõige teadlased väidavad, et lastel, kes kasvavad kaks- või kolmkeelsetes kodudes, on hilisemas elus kõige kohanemisvõimelisem aju!» kommenteeris Laura.

Kuigi olen optimist, tunnen, et liigne keelterohkus võib selle väikese ime elule varjuks langeda. Liig on liig. Aga kõigil on mulle vastulauseid. Näiteks Martal:

«Ära ole rumal! Hakka talle parem kohe mandariini keelt ka õpetama – see on meie tulevikukeel! Hiinast saab maailma liider ja Agnes on sulle tulevikus tänulik!»

Mandariini keel võib ju olla tulevikukeel Hiiinas – või Aasias või börsil -, aga mitte minu kodus. Meie väike Agnes peab ära õppima niigi kolm keelt, kusjuures ma ei arvesta siia tema vabastiili gugudadá`d, mis on näidanud end tegelikult imetlusväärselt tõhusana.

Mis need meie kohustuslikud keeled siis on? Eesti, portugali ja inglise keel.

Viimase osas pole küsimust: Agnese ema ja mina räägime kodus inglise keelt. Kindlasti mitte täiuslikult, pigem päris ebatäiuslikult, aga siiski inglise keelt. Pealegi eks ole see ju ka meie postmodernse Lääne maailma lingua franca.

Eesti keel, sest Agnes on Eesti riigi kodanik, nagu tema ema, me elame Tallinnas ja me oleme otsustanud, et eesti keelest sellest saab tema identiteedi nurgakivi. Ja kolmandaks portugali keel, sest ta on minu järeltulija ja pärija ja ma olen (endiselt) tagasihoidlik Portugali patrioot.

Kõlab loogiliselt, kas pole? Vale vastus. Iga kord, kui ma meie kahekuuse Agnesekesega portugali keeles rääkima hakkan, tunnen ma ennast millegipärast valesti. Ebamugavalt. Ta vaatab mulle pärani silmi kahtlustava pilguga otsa ja uurib mind, nagu mul oleks midagi viga. Hämmastav, kuidas ta saab aru, et Kalamaja ja minu emakeel ei käi päris hästi kokku.



Ta võtab oma gugudadá jälle üles ja me teeskleme vandeseltslaslikult, et eelnevat stseeni pole toimunud.



«Aga ta ju peab portugali keelt ka rääkima hakkama!» mõtlen oma puisele eesti keelele üle minnes. Üks mu viimase aja kavalamatest võtetest on talle Jaak Joala «Suveööd» laulda. 



Selle peale tundun ma talle veel veidramana ja mul ei jää muud üle, kui loota, et varsti õpime me koos samast eesti keele õpikust. «Kus on Volli?» oleks hea algus. Näete? Kannatlikkus ja paindlikkus on olnud alati mu tugevad loomuomadused.



Miski minus ütleb aga, et oma parema eesti keele oskusega saan ma tema ees ärbelda veel ehk vaevalt aastakese. Paraku. Ma oleksin väga õnnelik, kui tema esimene sõna oleks «isa» või «papà», aga eks see üks õnnemäng ole. Ebakindluse hetkeil poleks ma üllatunud, kui tema esimesteks katsetusteks oleksid hoopis «Messi», «mesi», «Meri», «piim», «kass», «Edgar» või «Ansip».

Või «hamburger».



Selles lahingus jään ma arvatavasti kaotajaks. Teen, mis minu võimuses ja vähendan parem targu oma ootusi: eeldades, et laste aju on tõesti sedavõrd võimekas käsn, nagu pedagoogid kinnitavad, õpetangi talle veel enne tema 7. eluaastat nii umbes kuut keelt.



Mis mu keeleprojekt siis talle on? Peale eesti, portugali ja inglise keele on meie prioriteedid:

• hollandi keel, sest tema ema ja mina tutvusime tänu meie jagatud kogemustele Hollandis. Meie ametlik väikesele Agnesele pühendatud laul on Frans Baueri esituses üks hollandi šlaager, millega meile teda lõbustada meeldib;
• hispaania keel, mis on portugali keelega väga sarnane ja on ennustuste järgi 2050. aastaks kõige levinum keel;
• soome keel, juhuks kui meil ei peaks Kalamajas nii hästi minema, kui me loodame ja 100 minutit laevasõitu tundub käkitegu;
• saksa keel, et ta oleks soovi korral võimeline hääldama sõna donaudampfschiffahrtsgesellschaftskapitän ja saaks issi karmina kõlavatest naljadest aru;
• türgi keel, et oleks ka midagi Aasiast ja kuna Türgi on lähim alternatiiv põhja vajuvale Euroopale;
• suahiili keel, mis on üks läbi aegade lihtsamaid ja efektiivsemaid rahvusvahelisi keeli maailmas ja tuletab mulle meelde eesti keelt… Kas «jambo-jambo» pole mitte troopiline versioon «tere-terest»? Kas saab olla «hakuna matata-le» paremat vastet kui «pole viga»? Ja kas ei kõla sarnaselt hüüatused «Appi!» ja «Hatari!»? Lisaks on suahiili keeles portugalikeelseid sõnu ja ka president Obama oskab seda.

Mnjaa, olen lasknud end unistustel juba ette päris kaugele kanda… Jätkem ebavajalikud keeled praegu siiski kõrvale ja keskendugem neljale. Tahaks pisi-Agnese ajukest säästa, anda talle aga samas muidugi ka kõik eelised heaks eluks. Niisiis eesti, portugali ja inglise keel kindlasti, lisaks aga meilt talle ka suahiili keel.

Sürrealistlik? Ei ole tegelikult. Ma loodan, et sellel keelel saab olema mu perele hügieeniline mõju. Ega see palju keerulisem kui see gugudadá – ja inglise keel – vast pole ja sellest võib saada meie kodus ühendav keelelüli: väike Agnes mõistab King Lioni keelt, mis teeb ta kunagi kindlasti teiste seas pisut eriliseks, tema emme armastab palavalt eksootilisi väljakutseid ja tema issi (mina) võib lõpuks ometi teeselda, et ta räägib vabalt eesti keelt.

Ilma aktsendita!


*Valik João Lopes Marquesi varasemaid arvamuslugusid on koondatud kogumikesse «Minu ilus eksiil Eestis» ja «Minu väga ilus eksiil Eestis».

Tõlkinud Teve Floren