«Mamma Mia!» filmides pole olulisim näitlejate lauluoskus, kaval ärimudel (edukale filmile lihtsalt tuleb teha järg), primitiivsevõitu süžee populaarsus või kuidas ikka mõneaastase vanusevahega Cher ja Meryl Streep sobivad ema ja tütart mängima. «Mamma Mia!» filmide eripära on selles, kuidas seal kujutatakse naisi.
Neid filme on muumaistes arvutustes jõutud juba nimetada feministlikeks, aga ka armastusavalduseks kõigile naistele. Mitte ainult emadele, mitte ainult noortele või vanadele, tarmukatele või rahulikumatele. Kõigile naistele, just sellistena nagu nad on. Film on naistest, kes teevad elus oma otsuseid ise ja vastutavad nende eest samuti ise, olgu otsuse tagajärg esmapilgul rõõmutoov või probleemne ja puudutagu see siis isiklikku elu või karjäärisihte. Naised teevad nalja ja on vahepeal õnnetud, kukuvad ja tõusevad, on sisimas julged, sõltumatud ja saavad hakkama.
Ei tahaks nõustuda nendega, kes ütlevad, et «Mamma Mia!» olevat läbinisti positiivne ja muretu. Kui natuke järele mõelda, oleks saanud Donnast peategelase lugu väga kurvana näidata. Nutikas ja kena neiu, kelle olulisemate elusündmustegi puhul ema kohale ei viitsi tulla ja isa pole üldse pildil olnud.
Püsisuhetest neiu ei hooli – teadagi, puudub positiivne paarisuhtemudel päritoluperest, ütleb terapeut – või astub kuri saatus mängu, et suhetest asja ei saaks. Ühest temaga olnud kutist «saab» hiljem lausa gei – sedagi võiks näidata väga masendava detailina. Neiult oodatakse, et ta võiks maailma muuta ja midagi suurt teha. Reaalsuses teeb ta natuke tüdrukutebändi, jääb ühele mõttetule Kreeka väikesaarele üksikemana elama, üritab seal hotelli pidada, aga on aina rahahädas. Küpses eas küll abiellub ühe noorpõlvearmastusega, ent sellele suhtele on antud vaid mõni aasta, siis kangelanna sureb.
Seega pole see film muretu ja ilus kerge elu film, vaid hoopis film eluhoiakutest ja hakkamasaamisest. Klaas võib olla pooltäis või pooltühi, küllap on kõik seda fraasi kuulnud – ja «Mamma Mia!» filme vaadates saab igaüks endasse vaadata või koguni meenutada, et kuidas ühte või teise eluolukorda suhtuda ja sellega hakkama saada.
Ehkki filmi keskseks teemaks näivad olevat emade-tütarde suhted, eristub film enim naiste seksuaalsuse käsitlemise poolest. Noor peategelane Donna magab lühikese reisi vältel kolme kutiga, tundmata vähimatki muret oma moraalse palge pärast. Fraasid «ma pole sedasorti tüdruk» kõlavad vaid näitamaks, et tal on sellest sordist üsna suva.
Suhted võivadki olla nii lühikesed, et neid suhteks nimetada õieti ei saagi, piisab sellest, kui kahel inimesel on lihtsalt natuke aega tore koos olla – siis ongi hästi ja pole kellegi asi moraali lugeda. Kui koheldakse teisi hästi, endaga ollakse rahul, seesmine selgroog on paigas, siis pälvitakse ka teiste lugupidamine, sekspartnerite arv ei loe.
Mehed (kusjuures väga edukad, kena välimusega, arukad mehed) on filmis silmarõõmu rollis – erinevalt sellest, kuidas muidu on filmides tavaks suhteid näidata. Eri põhjusil lühikeseks jäänud suhted jätavad võib-olla mällu tugeva jälje, aga elu läheb ikka edasi – sõbrad toetavad, kui vaja.
Kui sõbrannale meeldib sama mees, kes sullegi, siis ollakse kurb ja süüakse natuke liiga palju kooki, aga sõprust see ei riku ja elurõõm jääb alles. Ka täiesti ootamatu rasedus ja lapse sünd ei anna põhjust pikalt ahastada ja hakata meeleheitlikult lapse isa välja otsima, et oleks ikka õige perekonna moodi ja materiaalselt parem seis. Läks nii, siis läks – saadakse hakkama ja ollakse lapse üle rõõmus – see eeldab iseloomukindlust ja endasse uskumist.
Me näeme ka korduvalt, kuidas väga küpses keskeas naised – keda nende erksa vaimu ja elurõõmsa oleku tõttu vanainimesteks nimetada lihtsalt ei saa – on samuti mitte lihtsalt abstraktselt kena suhet soovivad, vaid seksuaalsed olevused. Meestele ei anta lihtsalt musi, neid suudeldakse kirglikult. Mõeldakse veel enamastki.
Vast kõige iseloomulikum on peategelanna ühe eaka sõbranna õhkamine atraktiivset vastassoo esindajat kohates «Be still, my beating vagina» – parafraseerides romantikute tuntud fraasi, kus soovitakse südame vaikimist, meelerahu. Ei mingit soliidset sordiinialust hingelist värelust, räägitakse otse seksist. Seks ja emotsionaalne lähedus võivad ka naistel käia koos või eraldi, ja jällegi pole kellegi teise asi sõnu peale lugeda.
Ootuspäraste hoiakute ja käitumismustrite nihkes käsitlemine torkab silma mitmes kohas. Seksuaalsus üldse on filmis selline kord nii, kord naa teema. Mis soost või vanusest inimest naljapärast või tõsiselt suudelda, olgu laulus (nt avaloos «When I kissed the teacher») või päriselt – pole tähtis.
Colin Firthi tegelase puhul ei olegi väga aru saada, on ta siis gei või mitte, ja see ei tundugi oluline, kuna tegemist on lihtsalt meeldiva inimesega. Kangelanna Donna maailmamuutvate tegude ootus ja lõpuks maandumine väikesaare hotellipidajana ei tee kurvaks, sest Donna ise on rahul. Olukord, kus naisel on laps ja isakandidaate mitu, lõpeb tavaliselt filmides ja tihti eluski nii, et kellegi initsiatiivil tormatakse DNA teste tegema ja negatiivseid emotsioone armukadeduse, ärevuse jne vormis jagub. Siin aga ei peeta selle kõige õigema isa tõsimeelset kindlakstegemist tähtsaks.
Isakandidaadid on omavahel sõbrad ja on kõik nad on rõõmsad võimaluse eest osaleda natuke ema ja tütre elus. Või kelle asi on öelda, milline riietus mis vanuses kantuna on maitsekas ja viisakas või – vastupidi – naeruväärne? Seitsmekümnendate mood viskab siin kinda kõigile, kes öelda üritaks.
«Mamma Mia!» filmides on juttu kõige üldisematest asjadest: elust ja kuidas sellega toime tulla. Ja et pole kellegi teise asi öelda, kas sa elad õigesti või valesti.