Naine kaebab: kuna ma palka ei teeni, olen mehele vaid sõnaõiguseta teenija

Foto: Andriy Popov / PantherMedia / Scanpix

«Must mure on minu südames, mul on identiteedikriis. Palun nõu. Mõned aastad tagasi otsustasime abikaasaga, et kuna minu haridusega inimene teenib praktiliselt miinimumpalka ja bussiga tööl käies peab peaaegu peale maksma, siis jään koduseks,» kirjutab naine Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Kokkuleppel sain prii ülalpidamise, söögi ja 1000 eurot oma raha, mille kulutamisest ei pidanud aru andma. Kuna peres on kooliskäijad meessoost lapsed, siis tööd jätkub kogu aeg.

Asi oli enam-vähem kontrolli all, aga nüüd on mind täiesti kõrvale jäetud pere suurte, üle 1000-euroste ostude otsustamisel. Abikaasa väidab, et kuna mina tööl ei käi ja tema teenib selle nn minu palga ühe nädalalõpu haltuuraga, ei ole mul mingit õigust kaasa rääkida.

Kusjuures mees on täiesti unustanud, et kümneid aastaid tagasi olin mina enne abiellumist töötav inimene ja tema tuli vaesest perest praktiliselt valmis pessa. Et lugu veelgi kurvemaks teha, tunnistan, et olen süveneva füüsilise puudega, mis ei lase kõiki töid teha, aga ei anna veel töövõimetuspensioni mõõtu välja.

Nüüd aga seoses koduse tugeva survega hakkab kannatama mu vaimne tervis, koos valuga süvenevad unehäired ja depressioon. Sõbrannadele kurta ei maksa, kõik arvavad, et mis mu elul viga on, saan terve päeva kodus istuda.

Palun nõu. Veel on ta mind ähvardanud, et kui tööle lähen, siis ärgu ma lootkugi, et kodustest töödest vabanen – need tuleb siis nii või teisiti ööajast ja puhkepäevadel ära teha.»

Vastab pereterapeut, Gordoni Perekooli koolitaja Pille Murrik:

«Kuigi olukord näib masendav, soovitan teil end tõsiselt võtta. Kirjutate identiteedikriisist. Kriisid on küll rasked, kuid annavad ühtlasi võimaluse edasiliikumiseks ning muutusteks. Eelkõige on oluline, kellena te ise ennast näete ning kuidas endast mõtlete. Mehele saate oma arvamusi ja soove väljendada mina-sõnumite abil.

Tema suhtumisest nähtub, et teil on tegemist väärtusvastuoludega. Kui näete, et tema arvamus erineb teie omast, lülituge ümber kuulamisele. Püüdke võtta tema öeldut mitte isiklikult, mitte solvanguna, vaid lihtsalt tema seisukohtadena. Korrake tema mõtet oma sõnadega, et olla kindel, kas olete temast aru saanud. Seejärel saate mina-sõnumite abil väljendada oma vajadusi ja seisukohti.

Kui see tundub liiga keeruline või ülejõu käiv, küsige abi psühholoogilt või pereterapeudilt, et ühiselt uurida teie hirme ja valikuvõimalusi. Esialgu võite üksi minna. Võimalik, et te olete sedavõrd masendunud, et vajate ka mõnda aega ravimeid – ärge kohkuge, kui see nii on.

Varustage end järjekindluse ja tugeva tahtega. Mõelge, kellena te end näha tahate, mida selleks uskuda, milliseid oskusi arendada ning milliseid ümberkorraldusi oma elus teha, esialgu kasvõi väikseid. Küsige raamatukogust kirjandust. Viimastel aastatel on ilmunud palju praktilisi eneseabiraamatuid, mille abil on kergem muuta oma suhtumisi ja tegutsemist.

Valmistuge «maratoniks». Muutused ei tule kergelt. Ning pidage meeles H. Fordi sõnu: «Ükskõik, kas usud, et suudad, või arvad, et ei suuda - mõlemal juhul on sul õigus.»

Soovin, et suudaksite. Hoian pöialt!»