Päevatoimetaja:
Heidi Ruul

Sille-Kadri Simer: saage üle lastetusest ehk Ära ütle mulle, mida ma pean tegema ja ma ei ütle sulle, kuhu sa pead minema (63)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sille-Kadri Simer
Sille-Kadri Simer Foto: Erakogu

Ma olen 27, vallaline ja ei soovi lapsi. Teatud intervallidega tuleb mul nii eraelus kui ka meedias ette lastetuse temaatika. Hiljuti lugesin Peeter Espaki artiklit «Saagu lastetusmaks!» (Postimees, 10.07.2018) – minu silmis on lastetusmaks iganenud idee.

Lisaks on see idee, mis ei ole kooskõlas demokraatliku riigi põhimõtetega. Iga kord, kui see teemaks tuleb, jääb mulje, nagu ühiskonnas on murekohad otsa saanud ja hakatakse otsima probleeme, millega tegeleda. Tahetakse tekitada kunstlikult diskussiooni teema ümber, mis ei vaja fookust. Ametnikud, poliitikud ja akadeemikud analüüsivad inimesi kui numbreid ja statistikat: siin on miinus, aga võiks olla pluss. Riik ei ole firma, mille kasumiaruandest välja noppida numbreid, vaid koosneb inimestest, kes on kõik indiviidid. Šokeeriv!

Lastetusmaks on sisuliselt karistus, kuigi seda ei soovita sellisena arutelus presenteerida. Selle kehtesetamisel sildistakse neid, kes ei vasta teatud standardile, mille on keegi teine ette kirjutanud. Sa oled teinud elus teistsuguse valiku kui enamik ja nüüd maksa!

Ausalt öeldes ei oleks mul probleemi antud maksu maksta. Päriselt! Kui riigil on tõesti nii vähe raha ja suur kriis, siis ma ikka toetaks. Pole probleemi: ma tegelen aktiivselt heategevusega. Ma olen harjunud, et mu palgast võetakse iga kuu märkimisväärne osa ja ilmselt elaksin üle veel paar protsenti. Tegelikult ma ju ei maksa makse, sest need lähevad automaatselt maha ja ilma minu nõusolekuta.

Soovitan lugeda eelnevalt nimetatud arvamuslugu, sest see on väga hariv, kui sind huvitab Sumerite seisukoht lastetuse teemal. Paraku on tõsiasi see, et me elame teisel ajastul ning need teemad, millega hetkel silmitsi seisame, ei olene sellest, kas ma sünnitan või mitte. Kas maailmas on kõik keskkonna, jätkusuutlikuse ja julgeoleku probleemid lahendatud? Kas inimesi on liiga vähe?

Vaatame nüüd statistikat teisest küljest. Statistikaameti andmetel (2018) on Eesti rahavaarv suurenenud ja sisseränne on kompenseeritud loomuliku iibe miinuse. Ideaalne näide tasakaalust. Arvan, et ei ole mõistlik kõike rahas ja numbrites mõõta. Inimesed saavad panustada ühiskonda ka muul viisil kui riigikassale raha andes.

Isiklikus elus olen juba maksnud selle valiku eest, sest suure tõenäosusega ma ei leia endale kaaslast, kuna ma olen antud küsimuses väga paindumatu. Potentsiaalsed partnerid on kaotanud kiirelt huvi, kui on teada saanud, et ma ei soovi emaks saada. Ma ei pane seda neile pahaks, sest kõigil on omad unistused ja minu omad ei ühti paljudega. Võimalik, et tulevikus mõtlen ümber, kuid siiani ei ole seda teinud. Ma ei sea endale mingeid piiranguid, ega tunne süümepiinu või kahetsust. Lisaks olen väga lapsendamise poolt ning on olemas tõenäosus, et teen kunagi hoopis sellise valiku.

Tihti küsitakse, miks ma olen enda elus sellise valiku teinud. Mulle on öeldud, et ma ei ole tõeline naine, kui ei taha lapsi ja mu elu on mõttetu. Varasemalt selgitasin põhjalikult oma otsuse tagamaid ja võisin arutleda lastetuse teemal tundide viisi. Hetkel olen seisukohal, et ma ei pea ennast selgitama, õigustama või kaitsma. Ma elan põhimõtte järgi: «Ära ütle mulle, mida ma tegema pean ja ma ei ütle sulle, kuhu sa minema pead.»

Tagasi üles