Kogu tõde rinnavähist

Foto: SCANPIX

Ajakiri Cosmopolitan toob oktoobrinumbris lugejateni alarmeeriva pihtimuse naiselt, kes põdes rinnavähki ning selgitab, kuidas keerulise haiguse puhul emotsionaalselt vormis püsida. Avaldame loo täies mahus.

Oktoober on rinnavähikuu – oleme kindlad, et ilmselt oled sinagi sellest (sotsiaal)meedia vahendusel aimu saanud. Kahtleme aga, et oled kuulnud haiguslugu kelleltki, kes on seda ise põdenud.

Neli aastat tagasi oli Diana Rebane 30ndates hambaarstiõena töötav elujõuline naine. Tagasilöök saabus päeval, mil ta avastas saunas käies rinnast naha all oleva tüki. Täna on ta taas positiivne, tunneb end hästi, käib kaks korda aastas kontrollis ja saab rinnavähivastast tabletiravi.

«Lõplikult terveks saab mind tunnistada alles siis, kui haigusest on möödas vähemalt viis aastat,» ütleb ta.

«Teil on rinnavähk!»

Pärast saatuslikku leidu rinnast võttis Diana endale nädala mõtlemisaega, et mida edasi teha. «Seejärel rääkisin avastusest elukaaslasele, läksin perearsti juurde ja sain saatekirja mammograafile,» alustab Diana. Seal soovitati lasta teha täpsemad uuringud ja kuu möödudes diagnoositi tal rinnavähk.

Varem ei teadnud ta sellest suurt midagi: «Tuttavad polnud oma haigusest ka midagi täpsemalt rääkinud. Teadsin vaid, et mõnel sõbrannal oli see olnud.»

Kontrollis ei olnud Diana kunagi käinud. «Lihtsalt ei osanud sellele mõelda.» Et Diana perekonnas polnud varem rinnavähki esinenud, oli see kõigile väga suur šokk.

«Õnneks oli pere kogu ravi aja mu kõrval ja seetõttu ei saanud ma väga enesehaletsusse laskuda. Ma ei tahtnud neid kurvastada ja üritasin vapper olla, mitte välja näidata, kui raske mul on.» Muidugi küsis ta endalt, et miks just tema pidi haigestuma ja mis on selle haiguse põhjuseks, kuid see käib ju pea iga haiguse juurde. «Allaandmise mõtet ei tekkinud hetkekski,» teatab naine.

Küll aga tundis ta eesootava pärast hirmu. «Muidugi mõtlesin kohe alguses sellele, et rind lõigatakse ära – milline ma siis olen?! Mul oli meeletu hirm. Õnneks ütles kirurg juba enne operatsiooni, et minu kasvaja saab eemaldada nii, et rind jääb alles.»

Kuigi Diana tunnistab, et sisimas tundis ta hirmu iga uue ravietapi ees, kartis ta kõige rohkem operatsiooni. «Oma kartustest rääkisin elukaaslase ja sõpradega, teiste lähedaste ees üritasin olla vapper – nad muretsesid mu pärast niigi.»

Parukas või uus soeng?

Pooleteist kuud pärast tüki avastamist rinnast läks Diana operatsioonile, mille käigus selgus, et vähk on jõudnud areneda teise staadiumisse. «Operatsioonile järgnes kuus korda keemiaravi ja peaaegu poolteist kuud kiiritusravi. Umbes kuu pärast esimest keemiaravikorda hakkasid juuksed välja langema – see oli kogu ravi jooksul kõige raskem moment. Hiljem, kui juba parukat kandsin, suutsin selle üle isegi juba nalja visata,» meenutab Diana.

Kiiritusravi sai naine nelja kuu jooksul. Tema juuksed hakkasid tagasi kasvama umbes kuu pärast viimast keemiaraviseanssi.

«Võtsin paruka ära, kui juuksed olid ühe sentimeetri pikkused. Keemiaravi talusin päris hästi, ainult kahel viimasel korral tundsin end pärast mitu päeva halvasti – mul oli nõrkus, isu polnud ja süda oli paha. Mõnel korral ka oksendasin. Kiiritusravi oli juba kergem taluda,» räägib ta.

Pooleaastasel raviperioodil pidi Diana oma tavapärast päevatempot tublisti aeglustama, samuti olid mõned muudatused tema söögilauas. «Ravi ajal oli keelatud kasutada toidulisandeid ja vitamiine. Soovitati juua palju vett ja süüa seda, mille järele isu on. Ennast sööma sundida oli raske, aga ega seda ei peagi.»

Esimestel päevadel pärast ravikuuri oli ta üsna tubane, käies vaid veidi õues jalutamas. «Hiljem elasin üsna tavapärast elu.»

Positiivsed võnked

Vähi kiuste püüdis Diana säilitada positiivset ellusuhtumist. «Üritasin kogu ravi ajal võimalikult palju väljas liikuda ja sõpradega suhelda, et ei jääks liiga palju aega haigusele mõelda,» ütleb naine.

Diana viibis haiguse tõttu töölt eemal üle nelja kuu. «Pärast operatsiooni võttis üsna kaua aega, enne kui sain taas oma haiget kätt kasutada – minu töö nõuab aga mõlema käega tegutsemist. Samuti ei saanud ma ka kodus tavaliste kodutöödega hakkama, näiteks pidin kedagi teist paluma, kui oli vaja vaipa kloppida, põrandat pesta või puid tuua.»

Kõige tähtsam, mida haigus naisele õpetas, oli lähedaste ja sõprade tähtsus. «Mitte ükski minu sõpradest ei kadunud haiguse ajal ära, vastupidi – sain teada, kui palju mul neid tegelikult on.»

Diana oli haiguse avastamise päevani naine, kes on harjunud paljuga ise hakkama saama. Ta pidi ära «õppima» abi palumise – alguses oli see raske. «On töid, mida ise enam teha ei saa, sest pärast lümfisõlmede eemaldamist kipub käsi raskemaid töid tehes tursesse minema.»

Sõltumata haigusest pole Dianal kadunud kirg oma hobide vastu ja ta tegeleb nendega siiani aktiivselt. «Olen kogu elu tegelenud rahvatantsuga, millest aastaks loobusin. Nüüd tantsin taas, kuigi alguses pidin sealgi oma haige käega väga ettevaatlik olema.» Samuti on ta aastaid olnud ka kirglik kalamees – nüüd palub ta lihtsalt kellelgi teisel jäässe augu puurida.

«Aerutamine pole ka just eriti kerge...» Hobidest tegeleb ta veel kangastelgedel vaipade kudumisega ning kui Diana end seda liiga kauaks tegema unustab, annab ta käsi sellest kohe tunda.

Suurim muutus...

... mis Dianas pärast haigust on toimunud, on tolerantsi kasv. «Oskan nüüd paremini märgata, kui kellelgi midagi valesti on või kui keegi vajab abi.»

Kuna naine sai kõige suuremat tuge ja julgustust tuttavatelt, kes olid ka ise sama haigust põdenud, on ta alati nõus sellest teemast rääkima ja julgustama neid, kes on sama diagnoosi saanud.

Lugejatele soovitab ta aga regulaarselt kontrollis käia, sest varem avastatud haigus allub ka paremini ravile.

Cosmo fakte:

92 protsenti Eesti Cosmopolitani lugejatest ei ole viimase aasta jooksul lasknud arsti juures oma rindu kontrollida. Küsimusele vastas 352 lugejat.

Allikas: Cosmo veeb

Ohutegurid, mida teadma peaksid:

Vanus. Kuigi enamik rinnavähijuhtudest avastatakse üle 40aastastel naistel, esineb seda ka noorematel naistel ja samuti meestel. Üldjuhul kasvab haigestumise risk koos vanusega.

Pärilik eelsoodumus. Peaksid olema eriti tähelepanelik, kui sinu peres on esinenud rinnavähki. Kui sinu ema või vanaema on seda haigust põdenud, on suurem tõenäosus, et ka sinu geenid on muteerunud.

Hormonaalsed põhjused. Naissuguhormoonide tase organismis pole kogu aeg ühesugune. Kui östrogeenide tase on kõrge (ka pärast menopausi), on ka suurem oht rinnavähi tekkeks.

Allikas: Eesti Vähiliidu meditsiininõunik Tiiu Liis Tigane

Artikkel pärineb ajakirja Cosmopolitan oktoobrinumbrist.