Rein Vöörmann: ebaõigluse aed ja aiaauk

Rein Vöörmann Foto: www.tlu.ee

Kuidas vähendada soolisi palgalõhesid? Kurb küll, aga äärmiselt raske on välja pakkuda abinõusid, mis juba nähtavas tulevikus annaksid tulemust, kirjutab sotsiaalteadlane Rein Vöörmann ning kirjeldab mõningaid hüpoteetilisi lahendusi ja komistuskive.
 

Jälle naiste ja meeste palkadest – küllap ohkab sedamoodi mõnigi lugeja. Eriti nüüd, kui valitsusele on antud käsk töötada välja tegevuskava suure soolise palgalõhe vähendamiseks ja ajalehtedes on pilkuköitvad küsivas vormis pealkirjad á la «Sooline palgalõhe läheb noa alla?». Justkui oleks tegu pimesoole eemaldamisega, mis ei kesta kuigi kaua ja seejärel algab paranemise periood. Sotsiaalsed protsessid toimivad teisiti, need on reeglina väga pika vinnaga. Praegu rakendatud meede annab tulemust võib-olla alles aasta(kümne)te pärast. Kusjuures probleem on veel selles, et me kunagi ei tea, kas isegi nähtava muutuse korral on tegemist rakendatud meetme mõjuga või millegi muuga. Kahjuks või õnneks, aega tagasi keerata ei saa ja juba toimunut uuesti läbi elada pole võimalik.

See ei ole üleskutse eirata soolise palgalõhega tegelemist. Kaugel sellest! Arutelud, aeg-ajalt lausa kired meeste ja naiste (ebavõrdse) palga ümber pole ju vaibunud. Tihtipeale just nimelt kired, mida reedavad emotsionaalsed kommentaarid ajakirjanduses: «Eesti naiste harituse juures on meie palgalõhe tõeliselt küüniline», või üleskutsed tegudeks: «Anna teada, kui suur on sinu palgalõhe kolleegidega.» Asjalikku analüüsi on olnud märksa vähem. Siinkohal tahaks juhtida tähelepanu sotsiaalministeeriumi «Toimetiste» sarjas avaldatud kogumikule «Sooline palgalõhe Eestis» (nr 2, 2011), mis käsitleb kõneks olevat teemat suure põhjalikkusega. Kui oleks võimalik, siis teeks ühiskonnaõpetuse raames selle lugemise kohustuslikuks juba kõigile gümnaasiumiõpilastele.

Aga tõsi on see, et Eestis on naiste ja meeste palkade erinevus ELi liikmesriikidest kõige suurem. Mehed teenisid Eestis 2010. aastal naistest keskeltläbi 30 protsenti kõrgemat palka, samas kui ELis tervikuna oli sooline palgalõhe keskmiselt 15 protsenti.

Mis see siis on? Karjuv ülekohus? Naiste diskrimineerimine? Soolise võrdõiguslikkuse põhimõtete jalge alla trampimine?

Paraku pole vastus esitatud küsimustele nii ühene, arvamusi on seinast seina, ja mis veel: need on soospetsiifilised. Naised on enamasti seisukohal, et neid diskrimineeritakse, meeste arvates mitte. Seejuures ununeb justkui ära, mille üle üldse vaieldakse, kas räägitakse ikka ühest ja samast asjast või mitte. Sagedamini kipub aga olema nii, et üks pool räägib aiast, teine aiaaugust. Täpsemalt sõnastades: ühed grupi tasandil toimivast ebaõiglusest, teised indiviidi tasandilt lähtuvast mees- ja naistöötaja palkade võrdlusest.

Grupi tasandil diskrimineerimise heaks näiteks on aegumatu ja viimasel ajal jälle avalikkuse huviorbiiti tõusnud haridustöötajate suhteliselt madalad palgad ja võimaluste puudumine neid tõsta – minister Jaak Aaviksoo kinnitas alles hiljuti, et õpetajate palga tõstmiseks raha ei ole ega tule. See puudutab kõiki õpetajaid, ole sa mees või naine. Tähendab, toimub tegevusala – hariduse –  alarahastamine, mitte ühe sugupoole ebaõige kohtlemine.

Teine oluline moment, indiviidi tasandist lähtuv, on võrdse töö eest võrdse tasu maksmine. Euroopa sotsiaalharta artikkel 4 punkt 3 ütleb sõnaselgelt just nii: «lepingu pooled kohustuvad tunnustama mees- ja naistöötajate õigust saada võrdse töö eest võrdset tasu». Selles dokumendis kõneldakse niisiis kahest poolest: esmalt võrdsest tööst ja teiseks sellele järgnevast võrdsest tasust. Sellise põhimõtte vastu ei saa olla kellelgi midagi. Vastupidi, see saab olla ainumõeldav palgapoliitika demokraatlikus ühiskonnas.

Aga siin tuleb silmas pidada, et võrdset palka meestele ja naistele ei saa maksta üldse, vaid ikka võrdse töö eest, konkreetse ameti korral ja, mis veelgi olulisem, konkreetse tööandja juures. Kui näiteks kahe, seejuures erinevas vallas asuva kooli (näiteks ajaloo) õpetajad saavad erinevat palka, siis ei riski keegi väita, et tegemist on ebaõiglusega. Kui aga neist koolidest ühe direktor maksaks ükskõik kas meesõpetajale või naisõpetajale rohkem (muude tunnuste võrdsuse korral), tõuseks õigustatud pahameel taevani.

Paraku on veel üks probleem: võrdse töö määratlemine on äärmiselt raske ja tänamatu tegevus. Millal võib öelda, et tööd on tehtud võrdselt (kui tulem ei ole kvantitatiivselt mõõdetav)? Võrdne haridus, vanus, staaž jms tunnuste võrdsus ei anna veel alust suuremat palka maksta, kui töö pole võrdne.

Ka ei ole korrektne väita, et võrreldes Eesti naiste haridustaset meeste omaga, on meil olukord palgavahede osas küüniline. Esiteks seetõttu, et haridus on ju vaid üks tegur, mis palgalõhet mõjutab. Kõrgharidusega mees põllumajanduses teenib praegu vist vähem kui keskharidusega naine pangas. See on veel kord kinnitus tõsiasjale, et tähtis on saada töökoht «õigel tegevus- või ametialal». Teiseks, ka juba viidatud kogumikus on kirjas, et keskmise ehk üldise soolise palgalõhe all mõistetakse meeste ja naiste keskmiste palkade üldist erinevust.

Selle üldise arvutamisel ei võeta aga arvesse «töökohtade ja tegevusalade erinevust ega naiste ja meeste inimkapitali erinevusi». Ei ole üldise palgalõhe analüüsi kaasatud ka fakt, et naised ja mehed täidavad erinevaid tööülesandeid jne, mis samamoodi mõjutavad nii või naa sissetuleku suurust ja siit tulenevaid palgalõhesid.

Viimasel ajal on püütud seda erinevust seletada nn põhjendatud ja põhjendamata, mõnikord ka selgitatud ja selgitamata palgalõhede kaudu. Nn põhjendatud palgalõhede korral peetakse silmas seda, et mehed ja naised teevad erinevat tööd, nad on erinevates ametites, hõivatud erinevates tegevusvaldkondades jne. Võõrsõnaga väljendatuna – segregeeritud erinevale tööle. Nii on hariduses naiste osakaal juba üle 80 protsendi. See omakorda viib alla selle valdkonna palgad, sest seda tegevusvaldkonda ei väärtustata samaväärselt mõne teise valdkonnaga.

Teisisõnu, palgalõhe võib olla tingitud palka mõjutavatest teguritest, olla põhjendatud. Analüütikute arvutused näitavadki, et kui nais- ja meestöötajaid oleks kõigil ametialadel võrdselt ehk segregatsioon puuduks täiesti, väheneks keskmine sooline palgalõhe 32 protsendipunkti võrra, s.o kolmandiku võrra. Ülejäänud osa, umbes 2/3 erinevustest ei ole suudetud kuidagi mõistlikult põhjendada ja nii ongi paljude inimeste mõte liikunud vaikselt selles suunas, et küllap siin ikka diskrimineerimisega tegemist on. Siinkirjutaja arvates aga mitte naiste, vaid teatud tegevusalade diskrimineerimisega.

Mida siis ikkagi teha? Kuidas saavutada püstitatud eesmärk – vähendada soolisi palgalõhesid. Pääseda selles edetabelis viimasest kohast Euroopas?

Kurb küll, aga äärmiselt raske on välja pakkuda abinõusid, mis juba nähtavas tulevikus tulemust pakuksid. Kui üldse pakuvad, ka pikemas perspektiivis. Paar abinõu siiski on, mis võiksid kaasa aidata soolise palgalõhe vähendamisele. Paraku on need üsna utoopilised ja mõnegi lugeja silmis arvatavasti ka provokatiivsed.

Esiteks, vähendada soolist segregatsiooni, naiste koondumist ühtedele tegevusaladele (haridus, tervishoid), mehi teistele (ehitus, transport). Nimelt on täheldatud, et kui naiste osakaal mingil tegevusalal kasvab teatud piirini, lähevad palgad sel tegevusalal alla. Seega, pidurdamaks segregatsiooni kasvu, teatud tegevusalade feminiseerumist, tuleks näiteks haridusest osa naisi mingit moodi ära saata ja mehi asemele kutsuda. Kuidas seda saavutada?  Juba mõnda aega on kasutusel mõiste «positiivne diskrimineerimine». Selle rakendamine, näiteks hariduses, tähendaks, et meestele makstakse sama töö eest näiteks kaks korda rohkem. Eesmärgiga tuua kooli rohkem mehi. Ja et nad ka jääksid kooli.

Teiseks, palkade ühtlustamine. Kui võimalikult palju inimesi saab võimalikult samasugust sissetulekut, siis kaob ka probleem suurtest palgalõhedest. Olgu tegu meeste-naistega, erinevate vanusegruppidega, erinevate rahvusgruppidega, tegevus- või ametialadega.

Kahte viimast lõiku ei maksa väga tõsiselt võtta, aga paika peab kinnitus, et häid ja kiireid lahendusi siin ei ole. Seepärast jään minagi põnevusega ­ootama, mida kavatseb valitsus välja pakkuda riigikogult saadud ülesande täitmiseks sooliste palgalõhede vähendamiseks, milliseid abinõusid rakendada? Muidugi peale kosmeetiliste pisivigade varjamise – näiteks naistele madalamad maksumäärad. Rääkimata üldiste hoiakute muutmisest või palgalõhede dünaamika jälgimisest. Sest on oht sellesse takerduda ja paigal tammuda. Seetõttu tuleb ka tulevikus ilmsesti veel korduvalt sooliste palgalõhede juurde tagasi pöörduda.
Autor oli 2009. aasta Eesti inimarengu aruande peatüki «Sotsiaalne keskkond ja tööturg» toimetaja.