/nginx/o/2018/07/20/10961633t1he6b5.jpg)
Kellele ei meeldiks teadmine, et asjad ja inimesed käivad meie tahtmise järgi. Et kõik on ennustatav ja meie kontrolli all. Kuigi unistused kõiki soove täitvast võlukepikesest või muudest imeriistadest on ilusad, on ometi enamik meist leppinud – kuigi mitte alati rahul – sellega, et need soovid pole realistlikud.
Teine osa inimesi aga loodab ometi võimalikult paljut kontrollida. Mõõdukas kontrollivajadus võib küll kaasa aidata edukale tööalasele karjäärile, liiane aga kindlasti mitte, ja koduses elus teeb selline käitumine paraku suhetele alati suurt kahju.
Kuigi suure kontrollivajadusega inimene võib mõjuda võimuka, kiusliku ja isegi agressiivsena, on taolise käitumise taga tohutu seesmine ebakindlus ja haavatavus. Selline käitumine pole tingitud mitte soovist teistega vastik olla või rünnata, vaid tajutud vajadusest ennast kaitsta (ja valmistuda teiste rünnakuteks või õnnetusteks). Südamepõhjas on valitsemas hirm, et kui ma lasen kõigel kulgeda omasoodu, kukub kogu maailm kokku, ma saan väga haiget või vähemalt teevad ümbritsevad kõike valesti. Ülemäära kontrolliv inimene mõtleb, et nii toimida on hädavajalik, et elus üldse hakkama saada, asjad oleks korras ja miski üldse saaks tehtud.
Taolised inimesed saavad mõistusega tihti aru küll, et päris kõike maailmas oma tahte järgi kontrollida ei saa – ei teisi inimesi, nende tundeid ja käitumist, ette tulevaid elusündmusi, tervist või karjääri – aga nende sisemine haavatavus ja hirm panevad neid ikka üritama, olgu siis tegu mastaapsete ühiskondlike protsessidega või lootusega ümberkaudsete inimeste tundeid täpselt sobivaks timmida.
Kõik algas lapsepõlvest
Kui kontrolliva käitumisega liiale minnakse, on selle taga peituva ärevuse ja hirmu põhjused kas lapsepõlves või väga viltu läinud varasemates lähisuhetes – mille järel inimene otsustab, et usaldada olusid ja inimesi on liiga riskantne, võib väga haiget saada. Lapsepõlves tuli võib-olla olla kogu aeg väga tubli ja mitteeakohaselt vastutav (oldi nn täiskasvanud lapse rollis) või kogeti päritoluperes (nt vanemate ülikeerulisi suhteid või lausa vägivalda nähes) tohutut abitust, nii et tekkis soov edaspidi kõik ohjad elus enda kätte võtta.
Liigselt kontrolliv võib olla ka inimene, kellele lapsena sisendati, et tema arvamus on alati kõige tähtsam ja käitumine alati õige. Omamoodi kontrollivariant on see, kus inimese enda elu on sassis-segamini, oma elu – olgu siis tervis, töö või suhted või tunded – on täiesti käest ära, aga sellega toime tulla ei osata. Selle asemel püütakse mõjutada teisi inimesi õigesti käituma, et nii saaks enda ümber tekitada stabiilsust pakkuva keskkonna. Tulemus on aga niru – endaga toime tulla ei osata ja ümbritseva maailmaga ka mitte, sest enesejuhtimisoskuste puududes ei saa juhtida ka midagi muud.
Keskendumine asjadele, mida ei saa kontrollida ja selle pärast muretsemine võib halvimal juhul viia psüühikahäireteni. Et seda ei juhtuks, tuleks esmalt üldse oma liiase kontrolli vajadusest aru saada. Tegelikult on see lihtne. Võiks võtta südame kokku ja meenutada, kas meile on mitu erinevat inimest mõista andnud, et me tahame kogu aeg oma tahtmist saada, teisi ei kuula, sõidame inimestest üle – teinekord enda arvates ju kõige paremate soovidega – ja et neile see ei sobi.
Kui üks inimene meile nii nähvab, võib tegemist olla tema liigse tundlikkuse või paha tujuga, kui aga saame sama signaali mitmelt poolt, on põhjus ilmselt ikka meis. Võib vaadata ka endasse ja mõelda, mis on sageli meie frustratsiooni põhjused. Ega me avasta, et selleks on peamiselt meie soovidele alluda mitte tahtvad sündmused või inimesed ning meie pingutused neid ikka kuidagi painutada? Kui oleme probleemist teadlikuks saanud, peab paramatult otsima ka selle sügavamaid põhjusi ja õppima ära oskuse juhtida oma tundeid, mõtteid ja käitumist – sest need ainsana saavad olla maailmas päriselt meie kontrolli all.