Esme Kassak: liigne keelamine pärsib lapse mängulusti

Foto: SCANPIX

Kohtan aeg-ajalt bussiga sõites üht auväärses eas daami, kes kipub pea igal võimalusel lapsega reisijaid manitsema, ka siis, kui lapsed kenasti paigal istuvad ja mõni teine ütleks (ja on ka öelnud) selle vähemalt pealtnäha kauni pildi peale «oi, kui hästi kasvatatud lapsed». Viimane kord sattus ta eriti hoogu, kui üks umbes nelja-aastane piiga ei tahtnud oma vanaemaga istekohta jagada.

«Varakult tuleb hakata sõna kuulama,» jutlustas ta, tuues selgituseks kuradi maa peale tuleku just sel põhjusel, et ta taevas sõna ei kuulanud. Ma ei ole kindel, kas see vanaproua oli sama tädike, kes ükskord kepi vehkides mulle Kristiine Kaubanduskeskuse ees järele jooksis - täiesti tühjalt kohalt! -, et nõuda meilt kirikusse minekut. Pole aimugi, miks ta meid välja valis.

«Põgenesin» lastega, üks süles, teine käe kõrval, jooksusammul keskuse lillepoodi peitu. Et lapsi säästa tigedusest. Nagu ristisõda? Kui tema arvates meie kirikus ei käi, siis malakaga? Siiani arvan, et see oli lihtsalt üks unenägu. Oma suhte usuga jätan siinkohal täpsustamata, sest see on igaühe jaoks sügavalt isiklik teema, mida kella külge ei panda.

Ühel varasemal kohtumisel tundus mainitud daam väga toreda ja sõbralikuna, olin peaaegu temaga vestlusse laskumas (imetlen tavaliselt vanemate inimeste aastakümnete jooksul kogutud elutarkust), kui algas justkui hästi peidetud jutlus.

Olime käinud lastega just kinos ja sõitsime koju, nad olid veidi väsinud, aga rõõmsad, ei mingit naginat. Tädi rääkis oma tütrest ja selle mehest (kes alguses polnud kristlane, kuid hiljem sai, täpsustas ta) ning märkis, et kõik oli justkui kenasti, ainult et... üks probleem olevat neil. Laps, nimelt, virisevat ja see varjutavat kogu pereõnne.

«See kõik tuleb neist filmidest, mida nad vaatavad,» teatas ta silmade põlema puhkedes. Edasi saabus meie peatus. Õnneks! Ruttasime koju ja kuna sel korral tädikese toon oli sõbralik, ei pidanud ma vanemale tütrele, kes juba mõistab üsna palju maailmaasjadest või vähemalt küsida mitmete põnevate teemade kohta, midagi pehmendama hakkama. Kui, siis vahest seda, et kõik, mis paistab hea, kahjuks ei pruugi seda alati olla.

Eile, kui proua «ründas» seda nooruslikku vanaema, kes oma lapselapsega sõitis, ei hakanud ma kedagi õigustama, aga sekkusin sedapuhku omapoolsete küsimustega. Uurisin, kas daamil on lapsi ja lapselapsi.

«Mis lapsed, nad kõik suured inimesed juba,» torises ta, nagu ma oleks arvanud, et kaheksakümneaastasel võiksid olla pisipõnnid majas, kui just lapselapselastega tegemist pole. Ka kolm lapselast, selgus, on juba täiskasvanud, aga vanavanaema staatust tulevat veel oodata. Niisiis ikkagi kasvatusküsimused ja mitte kibestumus.

Aga kas alati tuleb keelata ja käskida ja oma reegleid peale suruda? Ajakirjanik Grethe Rõõm kirjutab oktoobrikuu Eesti Naises, et liiga palju käske raiub mängulusti elujõudu vähemaks. Ära naera, siple, ära jookse, ära huika, istu niisama... Tee õigesti! Tuleb tuttav ette?

Kui ma teisi näen keelamas, mõtlen ikka, et miks nad kulutavad energiat, kui laps teeb ikka nii, nagu talle meeldib. Ometi on nii lihtne argipäevarutus sellesse lõksu langeda ja jälle keelata ja seada omi reegleid. Teen seda iga päev, väsitades ennast ja lapsi.

«Teadmine, et asju tuleb teha ÕIGESTI, hävitab ka suure osa loovusest,» kirjutab Rõõm oma kolumnis. «Hirm millegi valesti tegemise ees vajutab mängulusti veretuks nagu täi, kes on surutud kahe pöidlaküüne vahele. Kogu aeg eksida kartev inimene on sama õnnetu nagu see hinge vaakuv mutukas.»

Tulemuseks ei julge inimene tegeleda enam sellega, mis tegelikult ka pakuks midagi, nii kehale kui hingele. Mängulust ja mängulisuse toomine oma igapäevatoimetustesse lubab uusi asju proovida ja olla tänu sellele ka õnnelikum ja rohkem tasakaalus, loob Rõõm loogilisi seoseid.

Ma ei arva ega ole kunagi arvanud usust halvasti, aga taoline jumalakartlikkus, nagu eespool kirjeldatud, ei tohiks panna elu ja... mängulisust kartma. Need asjad võivad vabalt koos eksisteerida, üks ei välista teist.

Aeg-ajalt on vaja lastele piirid kätte näidata, sest piiride kompamine ongi nende loomuses. Kui teine lapsevanem või vanavanem või kasvataja/õpetaja laseb piiri ületada, siis tuleb seda ju jälle ja jälle proovida. Ka minu kaheaastane piiga tahab vahel isekalt üksi bussipingil istuda, kuid ma ei arva, et see kahandaks kuidagi tema austust minu vastu.

Austus tuleb sellest, kas mul on tema jaoks aega ja tähelepanu. Lapse emotsionaalne tugevus sõltub sellest, kuivõrd mina suudan alla suruda oma hetkevajadusi ja kuulata tema küsimus või jutt lõpuni, sellest, kas ma leian ehk, täpsemalt öeldes, võtan aega tema jaoks. Jah, sellega tuleb küll vaeva näha. Iga päev. Iga minut.

Erinevad ajad, erinevad kombed?