/nginx/o/2011/08/26/722672t1h758c.jpg)
/nginx/o/2011/09/27/769124t1hc840.jpg)
Kui justiitsministeeriumi analüüs näitab, et 93 protsendi politseile teadaolevate perevägivalla juhtude puhul algatatakse kriminaalmenetlus, siis naiste tugikeskuse kogemus näitab, et mitte kõik vägivalla all kannatavad naised ei pöördu politseisse.
Tugikeskuse juht: naised tahavad heaga lahku minna
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ida-Virumaa naiste tugikeskus-varjupaiga juht Lilli Andrejevi sõnul ei lähe paljud naised politseisse oma andestava loomu tõttu: «Nad tahavad heaga lahku minna, leppida kokku,» selgitas ta.
«Kes meile varjupaika satuvad, nendel on juba täiesti turvatunne puudu. Aga isegi nemad kõik ei pöördu politseisse,» tõdes ta. Varjupaika satub umbes veerand naistest, kes perevägivalla tõttu nende poole pöörduvad.
Ida-Virumaa naiste tugikeskuse enamik kliente on slaavlased ning siis on takistuseks ka keeleprobleem. «Neile tuleb kõik dokumendid ära tõlkida - kui nad alustavadki kohtuteed, on nad iga vastusega meie juures.» Näiteks tõi Andrejev juhtumi, kus naine ei saanud aru kohtu kirjast, et naise nõusolekul saab mehelt elatisraha tagaseljaotsusega välja nõuda, ning jättis sellele vastamata, jäädes seetõttu elatisrahast ilma.
Samuti on olnud raskusi lapse hooldusõiguse taotlemisel. «Ausalt öeldes on meil eelmisel aastal kehtima hakanud uue seaduse ajal vaid üks naine saanud hooldusõiguse, teiste asjad on jooksnud täiesti pange: on jäänud jagatud hooldusõigus, mis sest, et mees on vägivaldne,» ei olnud Andrejev rahul.
Ometi kinnitas Andrejev, et igale nende juurde pöördujale rõhutatakse politseisse pöördumise tähtsust ning enamasti sinna ikka minnakse ka. «Vaimset vägivalda on raske tõestada. Aga kui on füüsiline, siis küsime naistelt kohe, kas vigastused on fikseeritud, anname õpetussõnad kaasa või käime politseis nendega kaasas avaldust kirjutamas,» rääkis ta, et oluline on ka oskus avaldust kirjutada.
«Kui naine kirjutab politseile avalduse, et mees viskas kodust välja, ei lähe see vägivalla alla ja ei algatatagi menetlust! Ta peab kirjutama täpselt, mida mees tegi: sikutas juustest, pigistas käest või surus ukse vahele kinni, nii et külg on sinine.»
Kolmas liik on Andrejevi sõnul aga majanduslik vägivald: «Mehed lihtsalt ei maksa lastele midagi – lähevad, saba seljas, minema, jätavad naiste kanda liisingud ja lapsekulud,» rääkis ta.
Tugikeskuse juht tõdes, et lepitusmenetlus ei ole sageli hea lahendus. «Lepitusmenetlusega üldiselt tulevad naised meile ringiga tagasi – mehele jääb ju «puhas leht» ja kõik jätkub,» tõdes Andrejev. Ta tõi näiteks ühe naise, kes oli aastaid kannatanud ja tegi lõpuks politseisse avalduse, mis lahendati lepitusmenetlusega. «Ta elas mehega ühes suures majas koos edasi. Kallale enam ei tuldud, aga mõnitamine käis iga päev, nii et naine oli psüühiliselt täiesti läbi. Selle kohta ta enam avaldust ei teinud. Soovitasime naisel sealt ära tulla, aga ta ei taha, ütleb, et see on ka minu vara! Inimesed on ka oma vara küljes kinni, see pole niisama lihtne.»
Justiitsministeeriumi 2009. aasta kuriteoohvrite uuringust selgus, et vägivallaohvrid ei pöördu enamasti politsei ega arsti poole - ohver või tema soovil keegi teine teavitas politseid vaid 17 protsendil vägivallajuhtumitest.