Psühholoog: maskita on võimalik end õnnelikumana tunda

Psühholoog Marge Vainre Foto: Erakogu

Lugeja Katariina saatis Naine24 toimetusele loo sellest, kuidas lapsepõlves saadud pilked on teda siiani saatma jäänud, nii et vaatamata armastavale perele ja rahuldustpakkuvale tööle peab ta vajalikuks pidevat maski kandmist, olles justkui kaotanud iseenda. Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja, psühholoog Marge Vainre annab nõu olukorra muutmiseks.

Lugu annab kinnitust sellest, kui suur on sõna jõud ja kui palju võib ühe möödaminnes öeldud sõnaga haiget teha, kui ohtlik on kellegi kohta anda hinnanguid. Nii võib isegi pealtnäha nalja toonis öeldu jääda kriipima kauaks. Ütlemise mõju on seda suurem, mida olulisem või lähedasem on ütleja. Kõrgendatud tähelepanu ja tundlikkus on nende ütlemiste kohta, milles end niigi ebakindlalt tunneme.

Antud loos on lapsepõlves kogetu mõju olnud sedavõrd pärssiv, et kujundanud kõhklusi, rahulolematust iseendaga ka täiskasvanuna ning sellega toimetulekuks on valitud elamine maskiga.
See ongi enda valik, millisena me end näitame teistele, kas ehedalt või võltsilt, maskeerunult.

Kui näiteks printsessi mask teeb rõõmu, siis see seletab, miks seda rolli on kasulik jätkata. Kui pettus aga piinab, siis on võimalik ka teadlikult midagi ise muuta. Katariina väljendab oma loos piisavalt eneseteadlikkust, et olla valmis muutuseks.

Niisiis, me saame ise teha valikuid, teha ka oma elus muutusi, ümberhindamisi. Kas olla jätkuvalt inetu pardipoeg, lähtuda teiste hinnangutest või määratleda end ise. Kui lapsena, teismelisena on loomulik sõltuda, tunda end haavatavana teiste hinnangutest, siis isiksuse küpsedes kujuneb iseendast arusaamine, mina-pilt välja, me suudame end ise määratleda ja seega vähendada sõltuvust teiste heakskiidust ja arvamustest.

Üks võimalus on tunda ennast ohvrina, et «teised on süüdi, et ma terve elu olen õnnetu» või et «ma ei ole hea, ilus ja tubli, sest keegi kunagi on mulle halvasti öelnud». Sel juhul on justkui see keegi teine vastutav, et ma end halvasti tunnen, ja omab kontrolli ka minu enesetunde üle. Mina annan talle selle võimaluse.

Teine võimalus on määratleda end ise, olla teadlik sellest, kes ma olen. Teha valikuid, kelle arvamus on mulle tähtis, keda usaldan, kuivõrd lasen end häirida teiste hinnangutest ning olla teadlik ka sellest, mis mind õnnelikuks teeb, ning seista ise selle eest.

Kui ma ei teadvusta endale, kes ma olen, ei suuda end määratleda, mul ei ole välja kujunenud oma identiteet, siis lähtun ja sõltun sellest, mida teised minu kohta arvavad või mida ma oletan, et nad minust mõtlevad ja kuidas mind hindavad.

Kui see läheb vastuollu – kui keegi mõtleb minust teisiti, kui ma tahaksin –, siis tunnen pettumust, viha, häbi. Kui see ühtlasi kahjustab ka enesehinnangut, siis on ju loomulik, et seda püütakse vältida ning maskiga elamine on selleks hea võimalus. Ma võin valida, kellega suhtlen, keda väldin, kuid milleks vajan ma selliseid suhteid, kus ma pean iseennast varjama?

Küps isiksus tuleb toime ka teiste negatiivsete hinnangute, emotsioonide, erimeelsuste ja kriitikaga ning tema eneseaustus ja -määratlus ei löö kõikuma. Tema enesetunne ei sõltu sellest, kas tal õnnestub teiste arvamusi, hinnanguid muuta või mitte. Ta tunneb end sedavõrd eraldiseisvana, sõltumatuna ning võimaldab seda ka teistel. See on sisemiste piiride küsimus.

Eneseteadlikkuse, identiteedi aluseks on väljakujunenud ja teadvustatud väärtused. Mida pean oluliseks, mille järgi hindan inimesi. Seega, kuidas ma ise suhtun teistesse, kes ei ole «printsessid»?

Kas lahterdan inimesi inetuteks ja ilusateks? Mille järgi määralten edu, õnne, headust? Kas mõistan hukka või halvustan neid, kes kogevad ebaedu, on kurvad, rõõmutud või mures?

Heaks enesetundeks, eneseaustuseks on vajalik leppida ka iseenda ebatäiuslikkusega. Ma võin lubada endale teha vigu, ebaõnnestuda, olla keskpärase välimusega, õõnestamata seejuures eneseaustust ja ohustamata lähissuhteid.

Kas ma suudan iseennast aktsepteerida sellisena, nagu olen? Kui suudan sellega leppida, suudan toime tulla ka valuga, pettumustega ja olla ehe, olla avatud lähisuhetes, liikuda edasi kinnijäänud olukordadest, teha muutusi elus, tunda end väärtuslikuna.

Loos näib olevat üks võtmeküsimus seotud lähedussuhetega. Lähedus tähendab ehedat, siirast olekut teineteisega. Ma olen selline, nagu olen, ja võimaldan ka teisel olla tema ise. Me jagame teineteisele oma sisemaailma, andmata sellele hinnanguid ja püüdmata seda muuta.

Tõelist lähedust ei saavutata, see näib ebaturvaline ja seda välditakse siis, kui varasem kogemus oli hukkamõistev, kriitiline, enesetunnet riivav. Olles võlts ja maskiga võib kujuneda ka lugupidamatuseks oma lähedaste suhtes – nad ei ole väärt, et neile oma tõelist olemist näidata. Usaldamatus on see aga kindlasti.

Paljud võtavad omaks teiste poolt peale surutud rolle, lähtuvad teiste antud hinnangutest, taotlevad heakskiitu, püüavad olla kellegi meele järgi, teadmata, kes nad ise on, ja mõistmata, et nad ise saavad end määratleda ja oma väärtuste järgi elada.

Katariina teab, et ta pole päriselt see, kellena end välja näitab. Osaliselt ta naudib seda peitemängu, võimalik, et tunneb seeläbi ka üleolekut. Samas ei võimalda selline ebasiirus tal tunda end vaba ja õnnelikuna, sest puudu jääb ehedusest, tundest olla omaksvõetud sellisena, nagu ta tegelikult on.

Ta ei usu, et võiks olla õnnelik maskita. See on tema peamine piirav uskumus, kuid ta pole seni andnud endale võimalust ka sellest vabaneda. On see usaldamatus lähedaste suhtes, hirm saada hinnanguid, mitte omaksvõetud, armastatud?

Seega, on Katariina võimalus otsustada ise enda üle, kas ta näeb end inetu pardipoja, printsessi või kellegi kolmandana. Kui ta usub sellesse ja toetub oma väljakujunenud väärtustesse, siis saab ta teha oma elus ka teadlikke valikuid, mitte sõltuda teiste hinnangutest, heakskiidust.

Iseendana elamiseks ja hirmu ületamiseks on vajalik olla silmitsi oma hirmuga, olla teadlik, mida tegelikult välditakse, usaldada oma sisetunnet ja võtta vastutus oma elus toimuva ees. Kahtlemata on risk võtta maha mask ja olla ehe, risk ohustada seni turvalist peitemängu, kuid võita on rohkem – kogeda tõelist lähedust, vabaneda pingest, varjates oma tegelikku mina, tunda end õnnelikuna.