João Lopes Marques: Eesti musi talumatu kergus

João Lopes Marques Foto: Erakogu

«Musi.» Eesti keeles tean ma ainult ühte nunnumat sõna kui sõna «nunnu» ise. No pakkuge… «Musi» muidugi! Eriti kui see «musi-musi» tuleb väikesest pruntis suust ja kannab endas lahket armsuseannust.

Siit aga ka paradoks: eesti naised on selle kerge neljatähelise kasutamisel äärmiselt valivad ja mis salata – vahel ka üleliia kahtlustavad.

«João, te peate siis ikka siiamaani päris lähedased olema…» märkis Triin, kui nägi mind Moonikale meili lõppu jälle seda neljatähelist kirjutamas. «Ole aus, ta on sinu jaoks siiani eriline, kas pole?» uuris Triin armukadedalt.

«Ma ei ütleks,» vastasin. «Ma eeldasin tegelikult, et sa juba tead, et me meridiaanist lääne pool saadame üksteisele tavaliselt pigem musisid ja kallistusi kui kirjutame lakoonilise «Tervitades» või «Ole tubli!». Ühiskondlik rituaal ja ei muud.» Ta võttis mu seletuse austusväärse arusaaja pilguga vastu, ent see vestlus jättis mind mõtlema mu fopaadele, mida ma siin Eestis kahtlemata ilmast ilma teen.

Päris aus olles mõistsin, et kaks kolmandikku neist ongi arvatavasti kas otseselt või kaudselt seotud sellesama nunnu neljatähelisega.

«Suudlevad tudengid» võib ju olla Tartu – või lausa Eesti – kuulsaim monument, kuid suudlemise ja musitamise akti peetakse siin siiski pigem intiimseks. Kui sageli on mu kael õieli ootele jäänud, sest mu sõber pole mõistnud mu lõunamaist tervitust? Või mu põsemusi ilmse vastumeelsusega ära põlatud?

Mnjah, ja kui sageli olen ma siin tüdrukuid tahtmatult paanikasse ajanud, kui olen tunginud elulise tähtsusega ruumi nende põsel?

Häbenedes pidin endale tunnistama, et eestlaste kehakeelele on omased ikka väga teised mustrid: kindel käepigistus ja saatev silmside, näiteks, või selge konkreetne «Tere!» vastastikuse põgusa pilgupüüdmisega.

Kui ka juba Piret mind targu kahe, vahel kahe poole või kolme meetri pealt teretama hakkas, otsustasin tegelikkusele silma vaadata: jättes praegu välja siinse venekeelse elanikkonna, on tava-eestlase jaoks musitamine üks ütlemata veider indoeuroopa komme.

Eks selle ultrasoomeliku pragmatismi üheks põhjuseks ole kindlasti kaugus suudlemistava epitsentrist. Kõik sai alguse loomulikult Vana-Indias – Kamasuutra territooriumil par excellence -, kuid ajaloolased kinnitavad, et esimesena pidasid seda imperialistliku protokolli vääriliseks roomlased. Agarad nimeandjad, nagu nad olid, tekkisid ka erinevad «ametlikud» suudlustüübid:

1. suudlus põsele ehk põsemusi (osculum),
2. suudlus huultele (basium);
3. eriline süljevahetusega suudlus (saviolum).

Ma olen nõus, et kõige liikuva – sealhulgas keelega seotu – süstematiseerimine muutub lõpuks äärmiselt tüütuks. Isegi bürokraatlikuks. Kuid uskuge, iga kord, kui ma Lissaboni sattun, üritan ma kõigest hingest seda lõputut musitamist vältida, nagu oleks ma risti eest põgenev kurat. Neil hetkedel igatsen ma Tallinnat ja ma kadestan teid, te õnnelikud põhjala paganad, kes te ei pea oma kaaslasi kümneid kordi päevas suudlema – alates majahoidjast kuni te vanaema sõbranna nõbuni välja.

Ja et kõige selle taustal Triin veel ka iga mu arvutiekraanile ilmuva neljatähelise – olgu see «beijo», «kiss», «musi», «besos» või mistahes muus keeles – peale pahandab, teeb mind lihtsalt kurvaks. Tema kotkapilk teravneb ja kriitika ägeneb.

Kahtlus tõuseb: «Ma ei saa eksida. Vean kihla, et neil on suhe olnud…» kujutan ette, kuidas ta on endale öelnud.

Olgu, ma suudan sellega leppida. Pole probleemi. Pealegi on tuuled muutumas: olen täheldanud, et musid on Eestiski võimust võtmas. Vähemalt kosmopoliitses Tallinnas. Praegu siin Soome lahe kaldal ühtegi surmavat gripiepideemiat ohustamas ei ole ja kohalikele naistele näib soojemat laadi sümpaatia väljendamine meele järele olevat.

Kuid ärge saage valesti aru: pinge ei ole kadunud. Põsemusirituaal on väljakutse, mille edukas sooritamine paneb noore eestlase tundma ennast tublima ja võimsamana. See on isiklik väljakutse, mis eristab eestlast autismi kalduvast soomlasest.

Kas see tähendab, et puutekultuur on Eestis tasapisi moodi tulemas? Oma igapäevaste vaatluste põhjal võin seda kinnitada. Ja mitte ainult põsemuside andmine, vaid ka kahe käega kallistamine. See on 2011. aasta märk lahedusest.

Lähedusest.

Sarnane trend lahvatas 90ndate keskel ka Jaapanis. Riigis, kus seni oli suudlemist peetud rangelt intiimseks , muutus avalikus ruumis suudlemine ja musitamine noorte seas ühtäkki tavaliseks. Vanade ja provintslike jaoks oli see šokk, aga selline on elu. Usun, et täna pole Jaapanis enam robotidki ilma suudlusfunktsioonita.

Kõige aasialikuma Euroopa riigina võib Eestigi sama rada käia. Ajalugu on näidanud, et suudlemistava võib levida nagu (halb või hea , kuidas soovite) viirus. Samas kui kerge põsemusi võivad Triin ja Piret veel suhteliselt muretult omaks võtta, siis kirja lõppu «musi» kirjutamisega läheb veel aega. Eestlaste noorem generatsioon on kohati uskumatult spontaanne ja nad oskavad ka sada protsenti kainena häbelikkusest üle olla, midagi «kirja raiuda» on aga teine teema.

Ratsionaalsuse hääl jääb peale: trükikirjas «musi» karjub ekraanil. Mnjaa… Millal küll saavad eestlased vabaks neid kummitavast soomelikust jäisusest?

*Valik João Lopes Marquesi arvamuslugusid on koondatud kogumikesse «Minu ilus eksiil Eestis» ja «Minu väga ilus eksiil Eestis».

Tõlkinud Teve Floren