Sille-Kadri Simer: ei, ma ei tule sinuga kohtingule

Sille-Kadri Simer Foto: Erakogu

«Mis mõttes sa ei tule mu sünnipäevale?»

«Sa korraldad seda neljapäeval Tallinnast väljas ja mul ei ole autot, öömaja ja raha.»

See on lugu sellest, miks ma ei ole enam «Aasta Sõbranna».

Kümme aastat tagasi, kui ma olin 17-aastane, siis mind tituleeriti tutvusringkonnas tihti parimaks sõbrannaks, kuna olin alati kõigi jaoks olemas. Alati. Ma ei jätnud vahele ühtegi sündmust oma sõprade elus: sünnipäevad, lõpetamised, kolimised, niisama koosviibimised. Ükskõik, kas mul endal oli mugav minna kohale või mitte - ma olin alati olemas. Isegi siis, kui olin haige, väsinud, ületöötanud, halvas tujus või kõike eelnevalt nimetatud korraga. Ma ei osanud öelda inimestele ei. Ma olin veendunud, et see on hea omadus: ma saan kõigiga läbi! Ma meeldin teistele! Fantastiline!

Asi läks hullemaks siis, kui ma sain 20 ja hakkasin kohtingutel käima. Soov kõigi meele järgi olla kehtis endiselt: ma ei öelnud kellelegi ära, kes mind välja kutsus. Päriselt. Tegemist võis olla seitsme klassi haridusega, lahutatud, just vanglast tulnud alkohoolikuga, keda ma ei nimetaks enda unistuste meheks, aga olin siiski nõus temaga kokku saama.

Varastest kahekümnendatest on mul mitmeid mälestusi superigavatest kohtingutest, kus ma teesklesin, et mul oli tore ja hiilisin esimesel võimalusel minema. Kohtusin muidugi ka väga toredaid noormehi, kellest ma siiski ei olnud huvitatud, aga ära ka ei öelnud.

Peas keerles endiselt mõte, et ei soovi teisele pettumust valmistada või haiget teha. Ma andsin kõigile võimaluse ja valelootust. Kõrvaltvaatajale võis see tunduda, et ma otsin meeleheitlikult endale meest, mis tegelikult ei olnud tõsi. Ma ei tahtnud suhet, aga mul puudus eneseväärikus, eneseaustus ja ma ei väärtustanud enda kõige olulisemat vara: aeg.

Kõik ei vääri mu aega

Aja kontseptsioon on mind alati lummanud: meil kõigil on seda sama palju, aga kasutame erinevalt. Viimastel aastatel olen hakanud esikohale tõstma ajaplaneerimist. Enam ei ole oluline rabada tööd iga päev ja teenida raha, vaid puhata ja nautida elu. Mul on sama palju aega nagu seitse või kümme aastat tagasi: päevas on 24 tundi, nädalas 7 päeva jne. Erinevus on see, et kunagi mul ei olnud ühtegi nädalavahetust ilma plaanideta, siis nüüd veedan palju rohkem aega puhates ning tihti just omaette.

Hetkel valin hoolikamalt, kellele oma aega annan, sest kõik ei vääri seda. Ma ei lähe enam valedel põhjustel kellegagi kohtingule ja selle tõttu ütlen enamikule kutse peale eitava vastuse. Ma ei võta töö juures endale liigseid kohustusi, et ülemusele meeltmööda olla, sest ma ei taha üle töötada ja läbi põleda.

Ma ei lähe oma sõbranna lapse sünnipäevale, sest oleksin seal ainukene lastetu vallaline ja mul hakkaks igav. Antud aastal ma ei ole käinud kõikidel üritustel, sünnipäevadel, juubelitel, õhtusöökidel, kuhu mind on kutsutud. Inimesed on mu peale solvunud, aga see läheb enamasti üle. Muidugi kehtib see ka teistele: sa ei pea tulema, kui sa ei tunne vajadust. Ei soovi kindlasti endast silmakirjalikku muljet jätta. Kõigil on omad elud ja minu sünnipäev ei ole sajandi pidu ning kohustuslik kõigile sõpradele (nagu ma kunagi arvasin).

See aasta naudin hoopis teistsugust suve: looduses omaette olles, kirjutades, lugedes, puhates. Vabandust, aga kõik pühapäevad on pühendatud iseendale, sõbrad! Ma vajan seda ja kindlasti leian aja, et kõigiga kohtuda. Enam ei ole hirmu, et keegi solvub või minus pettub. Head aega, solvumisühiskond

Ma ei ürita kõigile meeldida ja selle tulemusena mu meeled puhkavad. Tunnen, et elukvaliteet on tunduvalt paranenud, sest  ma ei ole enam see jah-inimene. Ma olen piisavalt vana, et öelda ei.