/nginx/o/2011/09/21/761076t1h4514.jpg)
Kuigi targad vanemad reeglina hoolitsevad rohkem oma laste vaimse võimekuse eest, pannes nad paremasse kooli, huvialaringidesse jne, tulenevad inimeste IQ erinevused veidi enam kui 50 protsendi ulatuses geneetikast, kirjutab ajakirjas Psühholoogia Sinule Rene Mõttuse, Anu Realo ja Jüri Alliku raamatule «Intelligentsuse psühholoogia» tuginedes Kaileen Mägi.
Loomulikult ei saa väga viletsas keskkonnas lapse vaimsed võimed korralikult avalduda – kasvukeskkonna mõjude arvele võib mitmesuguste uuringute järgi kirjutada umbes kolmandiku inimeste intelligentsuse erinevustest. Nii et keskkonna roll pole sugugi mitte väike, aga sünniga kaasa antud DNA trumpab selle mõju ilmselgelt üle.
Hiljuti ilmunud raamat «Intelligentsuse psühholoogia» avab esimest korda eesti keeles põhjalikult intelligentsuse tagamaid. Raamatu autorid räägivad, et viisakus ja sotsiaalne kohastumisvõime jäävad intelligentsuse teadusliku mõiste piirialale või sellest hoopis väljapoole.
Tõenäoliselt on paljud meist ühe või teise paljuõppinud inimese kohta öelnud: «Vaat tema on intelligentne inimene!». Tegelikult on intelligentsus küll kooliskäimisega seotud, kuid ei tähenda üksnes seda.
1994. aastal leppisid teadlased kokku, et intelligentsus on «vaimne võimekus, mis muude omaduste kõrval eeldab võimet arutleda, planeerida, lahendada ülesandeid, mõelda abstraktselt, saada aru keerulistest ideedest, õppida kiiresti ja kogemustest».
Seega ei tähenda intelligentsus kitsalt akadeemilist raamatutarkust või testide tegemise oskust, vaid tegemist on laiema ja sügavama võimega mõista ja mõtestada ümberringi toimuvat ning leida sõltuvalt olukorrast vajalikke lahendusi.
Vähemalt ühes asjas on teadlased ühel meelel: kõrgem intelligentsus aitab ükskõik mis elualal paremini toime tulla. Intelligentsus avaldub iga päev peaaegu kõigis tegevustes. Ka poeskäimine ja riiulite vahel kiirelt orienteerumine või vannitoa plaatimise iseseisev äraõppimine nõuab intelligentsust.
Intelligentsuse taset väljendatakse intelligentsuskvoodiga (IQ – intelligence quotient). Albert Einsteinil oli IQ-tase väidetavalt 160 punkti, Arnold Scwarzeneggeril 135, Andy Warholil 86, Hillary Clintonil 140 ning Garry Kasparovil 190 punkti.
Üsna kindlalt võib eeldada, et kui te olete juba ülikooli sisse saanud, olete te ka keskmisest intelligentsem.
Üks 2008. aastal USAs läbi viidud uuring näitab, et iga koolis käidud aasta tõstab IQ-d keskmiselt 2–2,5 palli võrra. See tase ei tõuse muidugi lõpmatuseni ja õpilased tulevad kooli ju erinevate võimetega, mille on nende emad-isad eluteele geneetiliselt kaasa pakkinud.
Loe pikemalt ajakirja Psühholoogia Sinule septembrinumbrist.